Kas on nii raske aru saada, et ohver ei ole süüdi? See küsimus kerkis möödunud nädalal, mil meedia vahutas Ida-Virumaal toimunud kohtuprotsessi järellainetuses. Viis poissi otsustasid endast väiksemale 12aastasele tüdrukule õpetust anda. Plikad istusid kivi otsas ja narrisid mööduvaid poisse. Üks tüdruk rabati kaasa ja veeti metsa. Kostus röökimist. Teised tüdrukud helistasid politseisse. Tüdruk pääses putku, kui poisid ühele möödujale vahele jäid. Järgnenud kohtuasi kubises vastikutest detailist "suhuandmise" kohta – aga noh, igapäevaselt loeme meediast palju võikamate roimade kohta. Tüdrukut isegi ei vägistatud, poistekamp, kes koosnes ju vanematest ja targematest tüüpidest (vanuses 14-17) jagas ninatargale õpetust, et meeste kallal naaksuda, isegi kui üritatakse nalja teha, ei tohi! Meest ärritada on ohtlik! Ise on süüdi, et suu lahti tegi!

Ilmselt ongi juhtum neiule, kes tänaseks 15aastane, õppetund kogu eluks. Nüüd vaidlevad juristid, kas neli kohtunikku (1 maakohtunik ja 3 ringkonnakohtunikku) langetasid õige kohtuotsuse, mõistes poisid õigeks (kuna vägistamist kui sellist ju ei toimunud). Ma usun, et kohtunikud langetasid tõepoolest otsuse, mis on Eesti seadustega kooskõlas. Aga õiglane see ei ole – sellest annab tunnistust ülesärritatud avalikkus. Rahva õiglustunnet riivas see juhtum valusalt. Tähendab: paljud siiski ei arva (enam), et naine peab meest kartma, peab moka maas pidama, ei tohi meest provotseerida, kanda lühikest seelikut jne.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel