Ilgelt tigedaks ajab. Tonksan jalaga oma päevinäinud Opel Astrat: ei kolmetsoonilist kliimaseadet, ei multimeediaekraani ega isegi kasti, millega kaminapuid koju vedada. Liisingumakse kuskil saja euro ringis. Toompeale mind sellise autoga ei lastaks, aga positiivne on see, et selline köks ei aja ka kedagi tatistama – erinevalt Toomas Vitsuti Mercedesest.

Öeldakse, et kadedus on seitsmest surmapatust kõige muserdavam, sest selle patustamisega ei kaasne ühtegi mõnusat momenti. Näiteks ei kiida Jumal heaks ka aplust, aga söömisega kaasneb ikkagi palju õndsaid hetki. Samamoodi on surmapatuks peetava laiskusega, mis on üks ütlemata meeldiv aja sisustamise vorm. Ka ihnsus on surmapatt, ent võib pärijatele siiski suurt rõõmu valmistada. Kadestamisest ei saa rahuldust aga keegi, lihtsalt röövib une ja tekitab masendust.

Tegelikult üks hea asi selles tujurikkumises ikka on. Ilma negatiivsuseta tunneb inimene end pooliku ja ebatäiuslikuna, ütleb psühholoog Steven Hayes. Negatiivsed emotsioonid võivad meile suureks abiks olla.

Kui ajakiri Time esimest korda ­Hayesi teooriat valgustas, kandis artikkel pealkirja “Õnn ei ole normaalne”. Üks teine väljaanne refereeris autori mõtteid pealkirja all “Tere, pimedus” (Hello Darkness). Hayes kasvas välja positiivse psühholoogia hõlmast, hakates positivistide rõõmu-direktiivile vastukaaluks otsima õigustusi ka inimloomuse varjukülgedele. Kui mu vana sõber Freud õngitses kellegi alateadvusest mõne tumedama tungi, siis oli tema patsiendil väga piinlik ja kõva häälega polnud paslik seltskonnas neist asjust rääkida. Selline halvustav suhtumine negatiivsetesse emotsioonidesse valitseb veel tänapäevalgi. Viimase tilga oma sisemise vihakõne käes vaevleva inimese kannatuste karikasse lisas positiivne psühholoogia, mis suisa nõuab optimismi ja rahulolu tunnetamist. Aga mille üle siin nii väga rõõmustada?!

Hayes ei püüa negatiivseid emotsioone eitada ega maha suruda, häbeneda või olematuks tunnistada. Ta lihtsalt soovib hoiduda emotsioonide sildistamisest, nende jagamisest negatiivseteks ja positiivseteks. Rõhutades seda, et normaalse inimese psühholoogilised protsessid ongi nii mõnigi kord destruktiivsed.

Kannatused toovad endaga tihtipeale kaasa selle, et inimene hakkab teatud olukordi või suhtemustreid vältima, sest ei taha sarnaseid tundeid rohkem kogeda. Inimene arendab enda kaitsereaktsioonina välja vältiva käitumise (mina näiteks ei loe netikommentaare, jättes kahetsusväärsel kombel selle paari protsendi vihakõne pärast lugemata ka 90% häid ja kasulikke kommentaare).

Positiivse psühholoogia negatiivse kõrvalmõjuna ahendab inimene oma tunnete diapasooni (olgugi need haiget tegevad ja väsitavad), areneb välja psühholoogiline rigiidsus, s.t tuimus.

Ent negatiivselt meelestatud inimene on nii mõnigi kord parem inimene kui rahulolus supleja.

Näiteks ühes uurimuses pidid katsealused jagama loteriipileteid. Osa neist võisid nad endale jätta. Kõigepealt tehti aga viktoriin. Mõnel läks väga hästi ja nemad said kiita, teistel aga olid kehvade tulemuste pärast silmad häbi täis. Selgus, et need, kes kurvastasid, jagasid rohkem pileteid teistele, seevastu testitulemuste üle uhked ja rõõmsad muutusid ülbeks ja jätsid suurema osa pileteid endale. Teises katses mõõdeti õiglast käitumist: jälle selgus, et kurvameelsed mängijad olid õiglasemad, seevastu kõrgema õnnelikkusnivooga mängijad muutusid enesekeskseks ja ülekohtuseks. (Vulgaarpsühholoogina lisaksin siinkohal, et järelikult on Toompea rahvas õnnelikum kui all-linnas odavate parsadega ringi logistav “tatine rahvas”.)

Ka pagulasteemalises vihakõnes võib leida mõndagi positiivset. Üle aastate on tekkinud eestlastes mingisugunegi vastutustunne rahvuskehandi pärast. Eesti inimesed hakkavad rahvuse kestma jäämise pärast jälle muret tundma. Irratsionaalne hirm tuhande süürlase ees avab ehk riigi rahakotirauad ka mõne eesti kultuuri ja keelt taastootva projekti heaks, nii et me muutume jälle Kroonika-rahvast Kalevipoja-rahvaks (tsiteerides tänasest Ekspressist Andrei Hvostovi).

Ja mida head on vingumises, et riigikogulased sõidavad paremate autodega kui nende valijad mülkasoodes ja rabades? “Tatistamine” aitab riigikogulasel ehk paremini mõista, mida temalt tegelikult oodatakse. Teisisõnu – riigikogulaste tõusikluse üle naerdes loksuvad vahest paika uue Eesti eetilised väärtused. Võib-olla mõni ema või isa peab oma lapsele valgustava kõne väärikuse säilitamisest isegi juhul, kui sulle laieneb saadikupuutumatus.

Aga oma Opel Astra ma müün maha – jääkväärtusega. Mõni Riigikogust äkki on huvitatud?