2013. aastal küsiti Inglismaal 32 000 inimeselt, mis mõjutab nende meeleolu. Selgus, et põhiline tujurikkuja on inimene endale ise. Suurimaks ärevuse ja depressiooni allikaks pole mitte raske elu vaid negatiivsed mõtted. Vaimne tervis ei sõltu mitte niivõrd sellest, millisesse võrku saatus meid püüab, vaid sellest, mis tähendus sellele ise antakse.

Ma vabandan siinkohal inimeste ees, kelle elus on juhtunud midagi päriselt rasket - loomulikult ei saa Mariupoli või Donetski elanikele öelda, et ära põe, take it easy. Aga negatiivsed mõtted ründavad tavaliselt palju lihtsamates olukordades. Appi, ma olen paksem kui mu sõbranna! Ja rumalam, sest tema sai eksamil A, aga mina C. Kõik postitavad Facebookis jackpoti-teateid, aga mina ei saa endale Niiluse kruiisigi lubada! Jne.

Sisemine kuri hääl ketrab päev otsa, kuidas oleks õige elada. See on ohtlik vaenlane: ta süüdistab, häbistab, hirmutab, tõmmates alla eneseusku ning valvates käitumist.

Sisemine nihilist ei sünni tühjalt kohalt. Ta toitub ideaalidest-veendumustest ja halli argipäeva võrdlemine helesiniste unistustega röövib igasuguse optimismi ja teotahte.

Inimene ise ei pruugi aru saadagi, kui närused mõtted tal peas keerlevad. Küsitletud arvasid, et vahest kolmandik sellest lakkamatust sisemisest vadast võib negatiivne olla, kui nad aga kõik päeva jooksul rünnanud mõtted ausalt fikseerisid, selgus, et tervelt 75% neist on negatiivsed.

Teistele välja see ei paista, sest inimene vastab küsimusele, kuidas tal läheb, palju optimistlikumalt kui sisekriitik tal end tegelikult tunda laseb. Alateadlikult usub igaüks oma õnnetähte: et homme läheb paremini kui täna, et veab rohkem kui naabril. Näiteks kui katsealustele anti valida, kas märkida lotopiletil ise võidunumbrid või lasta teha seda masinal, mille tabavusprotsent on suurem, siis usaldati pigem ennast kui masinat.

Mida selle konfliktiga – optimistlik alateadvus põrkub enesekriitilise teadvusega – peale hakata?

Leiutati vaktsiin - positiivne mõtlemine. Selle maaletoojaks sada aastat tagasi osutus väike tüdruk nimega Pollyanna. Mäletatavasti oli Pollyannal raske ja üksildane elu. Et sellesse pisutki helgust tuua, kasutas ta isa õpetatud rõõmumängu (glad game). Mängus tuli kõik halvad asjad heaks mõelda. Näiteks torises tüdruku kuri tädi, et pühapäev on kõige vastikum päev nädalas, sest siis seisab ees veel kuus vastikut tööpäeva. Paduoptimistist Pollyanna aga rõõmustas: vähemalt ei pea tööpäevadel selle kõige vastikuma päeva peale mõtlema.

Möödunud sajandi seitsmekümnendatel nimetasid psühholoogid selle nähtuse - leida igas asjas midagi head ning olla kõige eest tänulik - Pollyanna printsiibiks. Imelik, et sellest imetlusväärsest omadusest räägitakse alati natuke nagu läbi irooniaprisma. Naiivitar!

Süütust rõõmumängust kasvas välja terve psühholoogia koolkond (positiivne psühholoogia), seejärel elustiil, mis peab esmatähtsaks naudinguid ja eneserahuldamist kõige laiemas mõttes. Rõõmundus omakorda on kasvanud kohustuseks olla lakkamatult rahulolev, positiivne ja õnnelik. Sellest on saanud tööstusharu – glad business.

Ja teate mis: inimene ongi loodud optimistiks. Näiteks mäletab inimene oma elust pigem positiivseid kui negatiivseid seiku. Alateadvuses on inimene veendunud, et tal läheb homme paremini kui täna, tal veab rohkem kui naabril, tema lapsed on andekamad kui kolleegil jne. Kui vaid siseterrorist lõpetaks enesekriitikaga pommitamise.

Konfliktsituatsioonist vabanemiseks on ainult üks tee. Destruktiivne sisevaenlane, kes hävitab enesekindlust, tuleb kaotada. Märgi täpselt üles, mille üle ta vingub ja ütle talle stopp, et sa ei kavatse seda jama kauem kuulata.

Aga ehk mõjub lohutavalt teadmine, et optimism võib olla ka kahjulik. Optimistide suremus on suurem, sest nad elavad liiga riskantselt (ainult optimist või ujumisoskuseta pea ees vette hüpata). Kuna pessimist ootab halvimat, siis võib teda alati oodata kuskil meeldiv üllatus. Ja üht-teist tasuks õppida ka Pollyannalt.