Tundekasvatusega on meil lood endiselt halvad. Halvad küll teistmoodi kui Gustave Flauberti kirjeldatavatel aastatel, sest erinevalt 19. sajandi keskpaigast ei ahista 21. sajandi noort meest väikekodanlik kasinuskohustus ning oma tunnete ees taandumine. Meie aja kangelane võib eksponeerida oma tundeid väga rikkalikul skaalal, sest ühiskond on muutunud tolerantsemaks ja otsekohesemaks.

Tegelikult on aga tänapäeva inimene oma tunnetega samavõrra kimpus kui sadakond aastat tagasi. Eesti inimene seda enam, sest meil pole õiget tundekasvatust – emotsionaalse ja sotsiaalse intelligentsuse sihipärast arendamist – õigupoolest toimunudki. Kuna suurem osa meie pedagoogikast ja psühholoogiast (ka psühhiaatriast) on ikka veel selle põlvkonna juhtida, kellelt kasvueas nõuti emotsionaalset askeesi ning teaduslik tunnete käsitlemine puudus sootuks, siis jääb ka nende töö noortega kohmakaks. Kõige selgemalt paistab välja meie inimeste oskamatus suhelda teledebattides, raadiote sissehelistamissaadetes (nn vihkamistundides) ja muidugi sotsiaalvõrgustikes-kommentaariumides. Sealsed sõnasõjad panevad nukralt pead vangutama. On aru saada, et head inimesed püüavad üksteisele tarku asju öelda, aga keegi kedagi ei kuula ja kõik on kõigi peale solvunud või vihased. No ei osata meil suhelda – ei kaaskodanikega ega iseendaga!

Aga nüüd on mul lahendus pakkuda: äsja ilmus raamat pealkirjaga „Talumatud tunded. Hea tunde käsiraamat noortele“. See on tõlgitud soome keelest, autoreiks kaks Soome laste- ja noorukitepsühhiaatrit, Raisa Cacciatore ja Max ­Karukivi. Ma ei tea, mis me teeks või mida loeks, kui meil poleks soome psühholooge (aga ka ajalooteadlasi)!

Raamat on kirjutatud teismelistele mõistetavas keeles, ilma teaduslike targutusteta, selles jagatakse tõepoolest asjakohaseid soovitusi ning tekitatakse lugejas lootusrikas tunne, et ta polegi oma hädadega maailmas üksi. Teisi samasuguseid käpardlikke suhtlejaid, oma mõtetega iseenda piinajaid, põdejaid ja hirmunud olendeid leidub küllaga.

„Kui mõni tahab olla igal juhul ­eesel, nõmedik või siga, siis peame sellega ühel hetkel leppima.“

Suunatus teismelistele (pop ja noortepärane stiil) teeb selle raamatu sobivaks ka täiskasvanutele, sest paljud „vanainimesed“ polegi teismeea kriisist edasi arenenud. Uste paugutamist, ebamäärast melanhooliat või passiiv-agressiivselt endasse tõmbumist tuleb ette igas eas (kui nüüd ausalt peeglisse vaadata, eks).

Stiilinäide: „Kui mõni tahab olla igal juhul ­eesel, nõmedik või siga, siis peame sellega ühel hetkel leppima.“

Raamat seletab kriisiolukorrad (näiteks sa soovid iseseisvust ja teatavaid vabadusi, avastad endas omasooiharuse, oled platooniliselt armunud jne) paari lausega lahti ja pakub kohe ka tööriistakasti.

Just tööriistakast – kuidas toime tulla endalegi raskesti seletatavate tunnetega – on selle raamatu põhiväärtus. Paljud nendest nippidest on pärit vanast heast käitumis-kognitiivsest teraapiast (näiteks negatiivsete automaatmõtete äratundmine ja nende ümbersõnastamine, endaga õiglase, s.t positiivse sisekõne harjutamine), ent lisandunud on „moodsamad“ juhised: mediteerimine, teadvelolek (mindfulness). Käitumis- ja mõtlemisjuhised on kantud positiivse psühholoogia tõekspidamistest: lepi iseendaga, märka enda ümber häid asju, ole tänulik, tee head, naudi elu!

Eestlasi pole kunagi metoodiliselt õpetatud suhtlema. Meie koolikorraldus isegi ei võimalda suhtlemist arendada, pigem vastupidi. Hierarhiline süsteem, mis on üles ehitatud allumisele ja pingutamisele, õpetab lapsi tundeid vaos hoidma, neid varjama, aga kui tundeid on ükskord vaja väljendada, ei oska noor seda kuidagi teha. Ka kodust pole palju tuge ja eeskuju loota, sest lapsevanemad ise on samade asjadega kimpus.

Igasugused õppevahendid endast ja teistest aru saamiseks kuluvad marjaks ära! Tervise Arengu Instituut ostis seda raamatut 500 eksemplari ja saatis kõikidele kooliraamatukogudele. See on muidugi tilk kerisele, aga abiks ikka. Lapsevanemad, kui märkate raamatut oma teismelise öökapil, näpake see üheks ööks endale.