Neist grillõhtutest, mis toimuvad suviti Veskimetsa värava lähedasel piknikuplatsil, on gurmaanide seas sahistatud aastaid. Legendid liiguvad suust suhu ka lihtrahva seas. Seni pole eksklusiivsetest supeedest avaldatud meedias ridagi, sest hoolikalt väljavalitud osalised hoiavad suu kinni, nagu oleks tegemist NATO taseme riigisaladusega.

Seekord julgeb üks vapper mees rääkida, sest ta teab, et loomaaias ootavad ees suured muutused ja jumalikud õhtusöögid võivad lõppeda igaveseks. Aastaid asutust juhtinud peadirektor lahkus ametist, et väärtusliku töökoha saaks endale Keskerakonna peasekretäri kohalt minema aetud Priit Toobal.

Milline on parim loom, mida olete söönud?

Kaelkirjak. Kahtlemata kaelkirjak.

Miks just tema?

Kaelkirjakul on hõrk, peene teks­tuuriga liha. Sobib pannil kergelt õhukeste viiludena praadimiseks – paar minutit ühelt poolt, paar minutit teiselt poolt, suts soola, natuke pipart ning ongi valmis. Keele viib alla!

Ja muidugi eestlaste lemmiksöök – kaelakarbonaad. Kaelkirjak kasvab nelja-viie meetri kõrguseks ja sellest peaaegu poole moodustab kael. Kael on massiivne ja sellest saab 250, isegi 300 kilogrammi kaelakarbonaadi! Jätkub mitme suurt sorti jaanipäeva tarbeks.

Lõikelaud peab olema vähemalt kaks ja pool meetrit pikk. Tean seda omast käest, olen lõikunud.

Aga loomaaias ei ole ju kaelkirjakut!

Muidugi ei ole, sest me sõime nad ära. See juhtus 1987. aastal, kui Muugal oli just avatud Uus-Tallinna kaubasadam ning meile saadeti Angoolast kaks kaelkirjakut. Sõpruse märgiks või nii.

Üks elajas oli saabudes juba üsna närb ja seltsimees Mati Karlovitš ütles, et siin pole midagi teha, läheb noa alla!

Nii eksootilise looma liha ei lase ju raisku. Lisaks oli värske liha tollal defitsiit. Läksid poodi, müügil oli alati vaid maksavorsti ja siltsi, mis sobis söögiks koertele.

Kuna esimene kaelkirjak oli eriti maitsev, siis tegime 1 : 0 ka teise loomaga.

Tema nahatükk kaunistab seniajani mu suvila vetsupoti kaant. Õele lasin kingituseks teha käekoti.

Kuidas kaelakirjakute ära söömine avalikuks ei tulnud?

Aafrikast toodud loomadele oli nõuka ajal ette nähtud kõrge riknemisprotsent.

Neid toodi kaubalaevadega, elutingimused polnud seal kõige paremad ja seda mitte ainult loomadel, vaid ka inimestel. Kui ikka provianti piisavalt pole, siis lähevad madrused lasti kallale. Eriti, kui see pole kautšuk või kakaouba, vaid elus loom.

Novgorodi loomaaia omad rääkisid mulle kunagi, et meremehed sõid ükskord ära isegi neile mõeldud jõehobu.

Jõehobu ei ole söödav.

On küll. USAs oli koguni esimese maailmasõja eel lõunaosariikides programm, kus jõehobusid taheti lihaloomadena Aafrikast sisse tuua. Lousiana kanti, seal on soe ja soine. Aga lõpuks Kongress tühistas selle plaani, sest programmiga oli seotud Saksa agent. Tema nimi oli Fritz Joubert Duquesne.

Kas kaelkirjakud olid esimesed, kes loomaaias nahka pandi?

Sugugi mitte. Kui õigesti mäletan, siis läksid esimesena loosi Prževalski hobused. Pidime neid saama kuskilt Aasiast, vist Mongoolia piiri äärest, kümme tükki. Aga asjaga tegelesid sõjaväelased ja nad lugesid midagi paberitest valesti, üks null läks ülearu ja siia saadeti sada sugutäkku. Raudteevagunitega toodi.

Hobuseid polnud kuhugi panna. Tookord oli loomaaed Kadriorus ja hoidsime seda karja tunnelites, mis tsaariajal kaevati Lasnamäe sisse laskemoona hoidmiseks. Mati Karlovitš ütles kohe, et üleliigseid hobuseid kasutame lõvide, tiigrite ja karude söötmiseks, aga siis olid näärid tulemas ja nii sai osa loomadest ka oma rahva seas ära jaotatud.

Isegi hobusesülti tegime nääripeoks.

Umbes 40 suksut pistsime lõpuks ise pintslisse.

Kas teil kahju ei olnud, moraalne kompass paigast ära ei läinud? Ikkagi haruldased loomad, Prževalski hobused kuuluvad „Punasesse raamatusse“.

Siinkohal mõtlen alati Jeremy Clarksonile, kes kirjutas ühes oma raamatus, et Richard Attenborough, see BBC telesaadete staar, kes sai hiljuti 90 aastat vanaks, on eriti vinge vana, käib muudkui mööda maailma ringi ja näitab kaamerasse, et näete, siin mu käeulatuses on laiskloom või eriti haruldane kilpkonn, muudkui patrab nende eluviisidest ja paljunemisest, aga ei räägi kõige tähtsamast: kuidas nad maitsevad.

Meie seda viga ei teinud. Loom on mõeldud ikka ära söömiseks.

Kes mõtles retseptid välja?

Eks me ise proovisime, katsetasime. Aga ka tippkokad käisid meie juures.

Mägra või hallhülge söömine pole Eestis mingi haruldus, Inglismaal müüakse oravaliha supermarketites, aga näiteks kääbusmarmosett või lend­orav on midagi täiesti teistsugust.

Kuidas lendorav maitseb?

Nagu luine kana. Või vutt.

Tori hobune täideti vasikaga, mille sees olid kährikud, mille sees olid ondatrad, mille sees olid jänesed, mille sees olid kanad, mille sees olid konnad, mille sees olid munad.

Kas mõni retsept nihu ka läks?

Muidugi. Eriti totter lugu juhtus 1982. aastal, kui Moskvast tulid mingid eriti tähtsad isakesed Tallinnasse visiidile ja kellelegi partei keskkomitees tuli pähe pakkuda neile õhtusöögiks täidetud elevanti. Et Usbeki NSV juht, seltsimees Rašidov, oli pakkunud söögiks täidetud kaamelit ja meie ei saa olla kehvemad, meie peame küpsetama elevandi.

Tegitegi londistele otsa peale?

Ei. Mati Karlovitš suutis ära seletada, et mitte keegi ei suuda tervet elevanti läbi küpsetada, see vajab hiigelsuurt ahju nagu tsemenditehases Punane Kunda.

Millega see lugu lõppes?

Nad said Tori hobuse, mis täideti vasikaga, mille sees olid kährikud, mille sees olid ondatrad, mille sees olid jänesed, mille sees olid kanad, mille sees olid konnad, mille sees olid munad.

Kõrged külalised nilpsasid keelt ja ütlesid, et pole varem midagi nii head söönud.

Kas mõni loom oli ka eriti kehv?

Anakonda maitseb nagu Kirovetsi traktori kumm.

Aga väiksemad maod omas mahlas on suht okeid.

Kas on ka mõni loom, mida te pole veel söönud ja millest unistate?

Oi, neid on palju. Me ei ole näiteks maitsnud teravmokk-ninasarvikut ega valgetipp-riffhaid.

Ja kõiki loomi meil ju ei ole. Isegi mitte siili. Siilist saab võrratut guljašši.

Või siis panda. Kui neid nunnusid telekast näen, siis tuleb kohe isu peale. Õnneks on mul suveks Hiina tuusik ostetud, eks siis näe, kas saab ka midagi hamba alla.

Buhhaara uriaalist saab ülihead vinnutatud sinki, kulaane kasutasime pajaroogades, lõkkel küpsetatud gorilla jäsemed on minu täielikud lemmikud.

Kes teie õhtusöökidele pääsesid?

Ainult valitud näod. Töötajad, mõned sõbrad, vipid.

Kuidas jutud välja ei lekkinud?

Esiteks oli meil pundis raamatupidaja, kes loomi kokku luges. Mõni neist võis aeg-ajalt ikka „amortiseeruda“ ja kanti maha. Kes see ikka tunneb huvi, kuidas täpselt lõvi suri või mis sai amuuri leopardi lihakehast.

Teiseks hoiatas Mati Karlovitš alati, et kes lobisema hakkab, läheb ise patta.

Autor kinnitab, et artiklis kirjeldatu on tõsi, välja arvatud nendes osades, mis ei ole.

Paabulinnumunad miiluhakklihas

Koostisained: 300 g pehmet miilu ehk Davidi hirve liha, 2 viilu ciabatta’t, 4 spl vett, 1 väike sibul, soola, pipart, 4–6 paabulinnumuna (sobivad ka faasanimunad), 1/2–2 spl riivsaia, praadimiseks kängururasva.

Valmistamine: Miiluliha aetakse koos sibulaga läbi hakklihamasina, lisatakse leotatud ciabatta ja maitseained, klopitakse hästi. 4 muna keedetakse kõvaks, kooritakse ja ümbritsetakse hakklihaga. 1–2 muna lüüakse lahti, selles veeretatakse lihapalle, siis paneeritakse riivsaias. Lihapallid praetakse rohkes kängururasvas ümberringi helepruuniks.

Lisandiks antakse praetud kartuleid, värskeid tomateid ja Espagnole kastet.

Naaritsarullid

Koostisained: 400 g pehmet naaritsaliha, 1 spl sulatatud kängururasva, 1 sibul, 4 spl riisi, 400 g ida-sinilamba neerurasva koos kelmega, soola, pipart, puljongit.

Valmistamine: Naaritsaliha aetakse läbi hakkmasina, praetakse rasvas koos hakitud sibulaga. Riis keedetakse pehmeks, kurnatakse ja segatakse praetud lihaga, maitsestatakse. Täidis ümbritsetakse lambarasvakelmega, valmistades igale inimesele kaks liharulli. Liharullid seotakse niidiga ja keedetakse puljongis.

Lauale antakse kuumalt, kastmekannus serveeritakse ­Bechameli kastet.

Külmad gauriajud kastmes

Koostisained: 1 gauriaju, 1 klaas taimeõli, oliive, 1 porgand, 1 petersell, 1/2 sellerit, 1 sibul, 1/2 loorberilehte, äädikat või sidrunimahla, soola, majoneesi ja väikeseid marineeritud kurke, petersellilehti, vett.

Valmistamine: Gauriaju leotatakse külmas vees 15–20 minutit, siis eemaldatakse ajukelme. Tükeldatud maitseköögiviljad ja loorberileht keedetakse. Kui need on pehmed, lisatakse äädikas ja pannakse vette aju. Keedetakse nõrgal tulel, nii et vesi vaevu keeb, 15–20 minutit. Aju ja maitseköögiviljad tõstetakse välja, jahutatakse, siis lõigatakse viiludeks. Ajuviilud asetatakse vaagna keskele reastikku. Köögiviljad ja oliivid seatakse aju kõrvale. Kastmeks võetakse majonees või segatakse õli sidrunimahlaga. Kaste valatakse ajulõikudele, peale puistatakse rikkalikult petersellilehti, soovi korral ka kornišone.

Toit antakse lauale külmalt.