Valedokumentidega ajakirjandustudengiks

Birma ajakirjandus jätkab ajakirjandusvabaduse indeksis tõusu. Sõjaväediktatuuri ajal aga pidid ajakirjanikud enda vabadusega riskides valedokumente kasutama, et Tais ajakirjandust õppimas käima.

Birma ajakirjandus nägi 2013. aastal kohutavat vaeva, et korraldada riigi endises pealinnas Yangonis iga-aastane Ida-Lääne keskuse meediakonverents. Kõigest aasta varem oli üleminekuvalitsus leevendanud pressile kehtivaid seadusi, varem asus Birma kindlalt pressivabaduse edetabeli viimasel real.

Birma ajakirjandus viibis ligi pool sajandit varjusurmas. Pärast sõjaväelist riigipööret oli kogu massimeedia rangelt valitsuse kontrolli all. Eelmise kümnendi keskel hakati üle pika aja ülikoolides ajakirjandust õpetama. Seda küll väikse eripäraga: kuidas õigesti valitsuse teateid kajastada.

2014. aasta märtsis toimuski kõigi ajakirjanike rõõmuks Yangonis meediakonverents. Mitu päeva seminare, töötubasid ja kohtumisi. Kohal olid Aasia korrespondendid CNNst ja BBCst, aga ka näiteks Rootsi lehed

Esines ka üks Birma ministritest, kes võttis kohe kõnetoolis ette uue ja vabama ajakirjanduse kritiseerimise. „Vaadake, kui palju vigu te teete!“ teatas minister.

Selle peale asus ministriga vaidlusesse riigi ühe suurema päevalehe peatoimetaja. „Meie ajakirjanikud on keskmiselt ajakirjanduses töötanud kõigest paar aastat. Loomulikult nad vahel eksivad, kui teie valitsuses pole aastaid lubanud neil isegi ajakirjandust õppida,“ ütles ta.

Peatoimetajal oli õigus. Reaalne ajakirjanduse õpetamine algas Birmas kõigest paar aastat varem. Samal ajal anti erameediale luba nädalalehti avaldada, päevalehed jäid esialgu riigile. Kui eraettevõtjad ka päevalehti kirjastama hakkasid, viis see 1990. aastate Eesti kordumiseni, kus oma lehte üritas välja anda iga vähegi rahakam inimene.

Aga väide, et ajakirjanikud polnud aastaid kusagil oma oskusi lihvida saanud, ei vastanud päris tõele. Eesti Ekspress kohtus jaanuaris Yangonis kohaliku suurima nädalalehe Myanmar Times ajakirjaniku Wa Lonega, kes rääkis, kuidas ajakirjanikud salaja Tais õppimas käisid.

Spioonid õppurite seas

„Mul on kaks isikutunnistust – ühe nimega olin Birmas, teist kasutasin üle piiri minemiseks,“ tunnistab Lone.

Võltsisikutunnistust oli vaja selleks, et riigil tema käikudest aimu poleks. Birma elektroonilise teabe seaduses oli klausel, et kriminaalkorras on karistatav blogimine või kasvõi välismaises serveris asuva e-posti aadressi kasutamine. Kui sind märgatakse üle piiri minemas, oled kohe kontrolli all. Ütled midagi ebakorrektset, tullakse koju ja otsitakse arvuti läbi – G-Maili konto teeb sind paugupealt kriminaalkurjategijaks. Ka illegaalsel piiriületusel tabamise korral oodanuks vanglakaristus – kuni viis aastat.

Lone sõnul õpetasid Tais ajakirjanikke USA rahastusel tegutsevad organisatsioonid. Õpiti blogimist, õpiti ajakirjanduseetikat, õpiti kasutama andmebaase ehk kõike, mis Eesti ajakirjanike töös on justkui loomulik. „Me ei kasutanud kunagi ka omavahel suheldes õigeid nimesid. Isegi, kui me teadsime, kellega tegu. Miks? Sest me teadsime, et valitsus on alati meie sekka saatnud spioone,“ ütleb ta.

Myanmar Timesi toimetus ei erine oluliselt Eesti ajalehetoimetustest, aga mõningad erisused on siiski. Näiteks toimetuse ruumidesse viiva massivse trepi ees seisab kaks relvastatud valvurit. Nad on külalistega sõbralikud, viskavad naljagi, aga ilma ülevalt tuleva kinnituseta kedagi sisse ei lase. Toimetuses on kõik ajakirjanikud ühes suures ruumis koos, seina ääres surisevad vee- ja kohvimasin.

„Meie ajakirjanikud on keskmiselt ajakirjanduses töötanud kõigest paar aastat. Loomulikult nad vahel eksivad, kui teie valitsuses pole aastaid lubanud neil isegi ajakirjandust õppida.“ Ühe Birma suurema päevalehe peatoimetaja

Ainult valgus on Euroopa standardite kohta kesine ja nurgas vedelevad UPSid, kuna elektrivarustusega on Yangonis endiselt probleeme. 2000. aastal tegevust alustanud Myanmar Times oli esialgu ainus väljaanne, mille omanikeringis oli ka välismaist (Austraalia) päritolu investorid. Erinevalt teistest lehtedest tsenseeris Timesi sõjaväeluure, aga skandaalid ei jäänud ikkagi tulemata. Juulis 2007 suutis üks taanlaste organisatsioon leheveergudele müüa reklaami, mis sisaldas sõnumeid „vabadus“ ja „tapja Than Shwe“ (Birma liider – D.L.). Lehenumber muutus bestselleriks ja seda ostati kaks korda tavapärasest rohkem. Lehte siiski ei karistatud, kuid tsensuuriasutusest said sule sappa kaks kõrgemat ametnikku.

Satelliiditasudest kirjutamine toob ilmumiskeelu

Aasta hiljem suutis Myanmar Times saada nädalase ilmumiskeelu, kui vastupidiselt tsensorite käsule avaldati artikkel satelliittelevisiooni kasutustasudest. Hirmkallina püsinud hindade põhjus oli valitsuse soov hoida inimesi välismeedia mõju eest, mistõttu artikkel lõi väga valusasse kohta.

Lone alustas ajakirjanduskarjääri veel siis, kui iga lehenumber pidi läbi käima eeltsensuuri. See kord kehtis 2012. aasta alguseni. Kirjutasid näiteks Myanmari asemel Birma ja said koheselt suure punase ringi ümber enda loo ja käsu see ära muuta. Vägivaldse ajalooga Birmat üritatakse ametlikult igati „ära unustada“, Myanmar on justkui uuem ja puhtam klantspilt. Tsensorid vaatasid lugusid üle mitte failidena, vaid juba trükitud lehena. Leheomanikele tähendas tsenseerimine automaatselt rahalist kahju, kuna muudatus tähendas uue tiraaži trükkimist, see omakorda mõjus sisemise tsensorina. Sõjaväest nii ehk naa kirjutada ei tohtinud, riiki ja valitsust kritiseerida samuti mitte. Kõige tipuks küsisid tsensorid alati ülevaatamiseks mitut eksemplari – tsenseerimata lehenumbreid müüdi enda tuttavatele.

Kuus aastat ajakirjanikuna töötanud Lone palk oli karjääri alguses alla 200 euro kuus. Tänu võidetud ajakirjanduspreemiatele on tema maine nüüdseks kõrge ja praegune kuupalk 600 eurot Birma ajakirjanduses väga korralik.

Aga probleeme on ikkagi. Lone toob välja, kuidas 2012. aastal saadeti neli ajakirjanikku vangi, kuna nad kirjutasid Birma keskosas asunud keemiarelvatehasest. Tehasega olid seotud kõrged sõjaväelased, poliitikud ja Hiina investorid. Pange tähele: vangi läksid ajakirjanikud mitte valeinfo pärast, vaid et tehas oli justkui riigisaladus. Karistus oli karm – 14 aastat. Tõsi, president andis üleüldise amnestia käigus ka ajakirjanikele armu.

false

Valeinfo võis samuti vangi viia. Üks päevaleht kirjutas 2014. aastal, et opositsiooniliider Aung San Suu Kyi võib peagi saada vahevalitsuse peaministriks. Info ei vastanud tõele ja seetõttu ähvardas ajakirjanikke kaheaastane vanglakaristus. Kohalike seaduste kohaselt valeinfo oli see jagamise eest maksimumkaristus. Organisatsiooni Reporters Without Borders sekkumise järel ei saadetud ajakirjanikke vangi, vaid määrati neile tingimisi karistus.

Kolleegid üritasid valeinfot jaganud ajakirjanikke kaitsta ja plaanisid Yangoni kesklinnas meelt avaldada: seista tund aega vaikides, suu kinni teibitud. Meeleavaldajate lootus oli sellel, et ka nemad ka kinni peetakse, mis oleks andnud võimaluse kogu olukorda välismeediale näidata, kuid osa ajakirjanikest sattus sotsiaalmeedias lõksu. Nad hakkasid Facebookis liiga uljalt rääkima, et kui kõik läheb plaani kohaselt, veedavad ka nemad vähemalt mõne aja arestikambris. Võimud said haisu ninna ja meeleavaldus möödus rahulikult – ajakirjanikud protestisid, politsei jälgis mõnikümmend meetrit eemal.

„Saime õppetunni, et ei tasu kõiki plaane Facebookis jagada,“ tunnistab Wa Lone.

Facebook on üldse Birmas plahvatuslikult levimas ja seda protsessi enam tagasi ei pööra. Kahe aasta eest oli Yangoni tänavatel kauplejaid, kes pakkusid teenusena võimalust lauatelefoniga helistada. Nüüd näpivad kõik nutifone. Odavamate Hiina telefonide hind algab kümnekonnast eurost. Isegi kui levi pole alati parim, siis ka kaugemate piirkondade elanikud kirjutavad-pildistavad telefoniga ning parema leviga kohta saabudes laevad oma tööd üles.

Inglise keeles saab vabamalt kirjutada

Myanmar Times ilmub nii kohalikus kui ka inglise keeles. 40 lehekülge esmaspäeval inglise, 68 lehekülge neljapäeval birma keeles. Ajakirjanikud on mõlemal väljaandel ühised. Ühel päeval kirjutad ingliskeelsesse lehte, teine päev birmakeelsesse väljaandesse. Peatoimetajad on samas erinevad ja kohe paistab ka väga suur erinevus. „Ingliskeelses lehes on välismaised ülemused ja nemad võtavad asja lahedamalt – kirjutada võib sisuliselt kõigest. Aga kui üritad sama lugu teha birmakeelsesse lehte, võib peatoimetaja hakata lugu muutma – kõik on omavahel seotud ja kohalikud inimesed kardavad võimudega tülli minna,“ ütleb Lone.

Kaks aastat tagasi avati Birmas esimene erakapitalile tuginev ajakirjandusakadeemia. Jaanuaris anti pidulikult välja esimene birmakeelne õpik toimetajatele. Sinnamaani tuginesid toimetajad eelkõige töö käigus õpitud oskustele. Viimaste aastate jooksul on ajakirjanikke üha rohkem ka välismaale õppima läinud, kes USAsse, kes Euroopasse.

Wa Lone tunnistab samuti, et tahaks Euroopasse ajakirjandust praktiseerima tulla. Näiteks käia Ukrainas sõda kajastamas või tutvuda Euroopa lehetoimetustega, kuid sellel kõigel on üks aga. „Ma kuulen üha enam kolleegide käest, et rassism on Euroopas ja USAs üha suurem probleem. On ka tuttavaid, keda on rassi pärast sõimatud,“ ütleb ta. „Aga sellist asja ma täitsa kardan.“

Samal ajal näitab Birma järjekindlat suunda ajakirjandusvabaduse poole liikumisel. Varem pressivabaduse edetabelis kindlalt viimastele kohtadele platseerunud Birma on seal tõusnud 144. kohale. Selja taha jäävad näiteks meie kallis naabermaa Venemaa, Valgevene ja Kasahstan. 180 riiki sisaldava tabeli viimane kolmik kuulub Turkmenistani, Korea RDV ja Eritrea ajakirjanikele.

Ajakirjaniku sõitu Birmasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.

Kaugemates piirkondades on endiselt hullumaja

Selle nädala alguses plahvatas Birma ajakirjaniku Min Mini (pildil) kodus pomm. Min juhib uuriva ajakirjanduse agentuuri, mis tegutseb probleemses Arakani piirkonnas Lääne-Birmas. Viimatised valimised võitis Aung San Suu Kyi juhitud opositsioon, kuid pealinnast Naypyidawist ja Yangonist kaugemal on endiselt võimul vanad kombed.

Mini juhitav agentuur on seal pidevalt olnud ähvarduste sihtmärgiks. Mullu augustis ähvardati ajakirjanikke sotsiaalmeedias, et „nende tund on lähedal“. Pärast pommiplahvatust saabus sotsiaalmeediasse järjekordne ähvardus, et „tegemist oli kõigest hoiatusega ja üha rohkem rünnakuid ­ootab ees“. Väidetavalt on agentuuri juhtiva ajakirjaniku elu eest välja pandud 27 000eurone pearaha.

Arakanis on olukord terav juba aastast 2012, mil algasid konfliktid moslemite ja budistide vahel. Olukord lahendati elegantselt, kui moslemid paigutati väga kesiste tingimustega laagritesse. Kohalikud ajakirjanikud kajastasid sealseid tingimusi ja see tekitas palju paksu verd.

Euroopa Parlament võttis küll vastu resolutsiooni, kus ajakirjanike vastane vägivald Arakanis hukka mõisteti, kuid Birma ääremaadel jätab mingisugune resolutsioon pehmelt öeldes täiesti ükskõikseks.