„Mul võttis silma märjaks,“ ütles kunagine Eesti koondislasest korvpallur Jaanus Liivak oma toona 17aastase poja Franki debüüdi kohta jalgpalli rahvuskoondises.

Napoli jalgpalliklubi juures oskusi lihviv Frank Liivak on üks tänavusi komeete Eesti sporditaevas. Kaks mängu koondises. Mängus Jordaania vastu tegi just tema eeltöö võiduväravale. Jalgpallifännide meelest on tegu mängijaga, kellest lähiaastatel võib enim oodata.

Liivak on näide noortest sportlastest, keda on kujundanud just mängijatarkuse õppimine välismaal. Vähe sellest, ta on üks paljudest, kelle vanemad tegid juba väga varakult otsuse – lapse spordikarjääri huvides pole ükski ohver liiga raske.

Frank Liivak sattus Hollandisse koos profikorvpalli mänginud isaga aastal 2004, mil varem Tartu korvpallimeeskonna Eesti tugevamate sekka viinud Jaanus Liivak asus mängima Almere Omniworldi ridades. 8aastane Frank hakkas käima samas linnas jalgpallitreeningutel. Kohalikele treeneritele meeldis poisi tegutsemine, poisile meeldis jalgpall.

Kolm aastat hiljem oli Liivakutel valida – kas jääda Eestisse või poja jalgpallikarjääri huvides Hollandisse. Liivakud tegid harvanähtava otsuse ja vanemad kolisid lahku. Ema koos pisitütrega jäi Hollandisse Frankile toeks, Jaanus asus Eestis ametisse Valga korvpallimeeskonna mängiva treenerina.

Toona ütles Jaanus Liivak ajakirjandusele, et seda, kas ohvrid on ka midagi väärt, näitab aeg. Nüüd on 18aastasel Frankil noorte meistrite liigat mängides jalgpallimaailmas uksed lahti. Eesti treenerid kiidavad tema julgust palliga tegutseda ning alati lõpuni võitlemist – kõike seda, mis iseloomustab Hollandi koolkonda. Ohvrid on siiamaani seda kõike väärt olnud.

Eestis pole võimalusi

„See läks üsna lihtsalt,“ kirjeldas korvpallitreener Priit Vene oma poja sattumist välisklubisse. Siim-Sander Vene (24) kolis kodust mõnisada kilomeetrit lõuna poole Leetu juba 15aastaselt. Teda ootas nimekas Kaunase Žalgirise noortevõistkond.

„Žalgiris oli kolmas meeskond, kellele ta huvi pakkus ja sellise pakkumise peale pikalt mõtlema ei pidanud,“ tunnistab isa. „Sinnaminek oli samm kõrgemale tasemele. Minek süsteemi, mida meil pole.“

Žalgiris mängib Euroliigas (Euroopa kõige kõvem korvpallisari – D.L.), Eesti meeskondadel seda võimalust pole. Noorteklassis saab Euroliiga finaalmängudega samal ajal mängida noorte euroliigat. „See on elamus ja tase, kuhu meie meeskonnad ei küünigi.“ (Siim-Sanderi noortekarjääri aegu oli Žalgiris noorte euroliiga üks põhitegijaid – D.L.)

Välismaale minek pole samas alati kerge. Isa läks pojale peagi Kaunasesse järele, kuid tavapärased sisseelamisprobleemid tuli Siim-Sanderil endal üle elada. „Välismaale minnes saab laps kiiremini täiskasvanuks – hakkab raha lugema, ise oma elu planeerima. See, mis enne tundus ühtmoodi, hakkab välismaad nähes teistsugusena tunduma,“ meenutas ise Žalgirises treenerina töötanud Priit Vene. „Eks koduigatsus tuleb üsna ruttu peale, kuid siis hakkad kohalikega rohkem suhtlema, varasemate sõpradega sedavõrra vähem.“

Kõike seda ilmestab muidugi tippspordis valitsev tihe konkurents. Priit võrdles korvpallikujulise päikese all käivat olelusvõitlust hundikarjaga: „Üksi pole huntide seas kerge. Välismaalasena peab kogu aeg ennast tõestama – trennis, elus, mängus. Välismaalasele vaadatakse viltu, kuna lõpuks on ikka veri paksem kui vesi.“

Olümpiavõitja ja Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk rääkis hiljuti ilmunud biograafias ajakirjanik Tiit Läänele, et tänapäeva korvpalluritel on Eestis suhteliselt lihtne elu. Sokk meenutas omaaegseid NSV Liidu koondise laagreid: igaüks teadis, et kui pidevalt viimast välja ei pane, tuleb selja tagant keegi teine, kes on valmis rohkem pingutama. See omakorda eraldas terad sõkaldest ja ergutas mängijad ennast arendama. Nüüdis-Eestis sellist olukorda enam polevat – kui oled natukenegi tasemel, saad ka poole jõuga töötades pildil olla.

Välismaal teiste endasuguste mängijatega konkureerimine võib Soku arvates olla võrreldav omaaegsete Nõukogude laagritega. „Esialgu on seal hakkamasaamine muidugi väga raske. Siim-Sanderil oli õnneks isa, kes aitas,“ ütles Sokk Ekspressile. „Seal on konkurents nii võimas, et kes püsima jääb, on väga tugeval tasemel.“

Siim-Sander Vene on Soku juhendatavas koondises üks stabiilsemaid mängumehi, kelle toel jõuti järgmisel suvel peetavale Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. „Ka koondises teab ta enda rolli väga hästi ja viskab oma punktid kas mängu algul või lõpus ära,“ sõnas Sokk. „Siim-Sanderil on välismaal läbilöömiseks sobivalt tugev närvikava, mis ei luba tal ka raskustes alla anda.“

Kõrgelt võib ka kukkuda

Pea igal aastal suundub Eestist noorjalgpallureid välismaiste jalgpalliklubide akadeemiatesse. Esmalt tutvuma, seejärel juba kogemusi omandama. Tänastest koondislastest läks tipuründaja Henri Anier väga noorena Itaaliasse Genua Sampdoria jalgpallikooli, Šotimaal tegusid tegev Henrik Ojamaa õppis Inglismaal Derby County akadeemias, Tarmo Kink siirdus verinoorena Moskva Spartaki noortemeeskonda. Eesti koondise treeneri Janno Kivisilla sõnul aga leidub nende kõrval palju mängijaid, kes on välismaalt kiirelt tagasi tulnud.

„See nõuab ikka küpsust, et olla valmis pidevaks võrdluseks teistega, pidevaks võitluseks koha eest päikese all,“ sõnas Kivisild. „Neid on meil küllalt, kes lähevad välismaale, aga tulevad seejärel tagasi – kas ei pea vaim vastu või tuleb lihtsalt koduigatsus peale.“

Mitmed kojunaasjad olid seejärel endas nii pettunud, et lõpetasid üleüldse jalgpalliga tegelemise ära. „Neile oleks rahulikum ja turvalisem areng Eestis olnud kindlasti alternatiiv karjääri jätkamiseks,“ arvas Kivisild. „Ma julgen öelda, et Eestis on piisavalt heal tasemel noortetreenerid ja kui laps jääb siia treenima, siis see ei tähenda, et ta ei võiks läbi murda.“

Sama kehtib ka tennises. Tenniseliidu peasekretär Allar Hint loetleb terve plejaadi Eesti tipptegijaid, kes on kõik karjääri alustanud Eestist. „Kaia Kanepi, Anett Kontaveit, Jürgen Zopp, Vladimir Ivanov ja nii edasi. Mingitel perioodidel on praktiliselt kõik kasutanud välisekspertide abi, kuid päris Eestist ärakolimine pole teema olnud,“ lausus Hint.

Hokis alternatiivi pole – kõik Soome

Eesti hetke parim hokimängija Robert Rooba oli 15aastane, kui isa Jüri ta Soome viis ja poisi oskusi Espoo Bluesi treeneritele näitas. Soomlastele nähtu meeldis.

Hoki roll Soomes ja Eestis on erinev nagu öö ja päev. Eestis toimus eelmisel nädalal noorte MM-valikturniir, mille otsustavad kohtumised peeti Tondiraba jäähalli harjutusväljakul, kuhu pealtvaatajad ei mahtunud. Soomes on hoki aga mitteametliku religiooni staatuses. Eesti valitseb juba noorteklassis suur puudus konkurentsist ja võistlusmängudest. Seetõttu oligi hokihull Soome sisuliselt ainus võimalus karjääril tuul tiibadesse saada.

Esialgu lootsid Roobad, et keegi võtab Soomes Roberti enda perre kostile, kuid sellist inimest ei leitudki. Jüri Roobal ei jäänudki siis muud üle, kui jätta Eestis leiva lauale toonud töö ja kolida Soome. Tööd leidis ta esialgu taksojuhina.

Nüüd, neli aastat hiljem loetleb ta juba mitmeid noori tulevikulootusi, kelle vanemad samamoodi poja mängijakarjääri huvides Eestist lahkusid ning Soome kolisid. „Praegu (eelmisel nädalal – D.L.) Tallinnas toimuval MMil teeb koondises kuni 20aastaste mängijate seas kaasa 15aastane Robert Arrak. Ka tema vanemad elavad juba teist aastat Soomes ning poiss mängib Espoo Bluesi noortemeeskonnas,“ ütles Rooba.

Samas klubis on teisigi noori eestlasi. 2000. aastal sündinud poiste meeskonnas mängib Morten Arantez Jürgens, kelle isa jättis poja karjääri huvides advokaadikarjääri Eestis. Hokifanaatik ja -kommentaator Ahti-Kullervo Jõgi kolis koos abikaasaga samuti Soome, et poeg Kristofer saaks väravavahina areneda. Sarnaseid hokinoori leiab veel ja veel.

Noorte iluvõimlejate seas levib legend ühest noorest võimlejast, kes polnud küll andekuselt kõige kõrgemal tasemel, kuid kelle vanemad olid suhteliselt varakad ja valmis panustama tütre unistusse. Peagi sattus neile peale üks välismaa võimlemisklubi, mis lubas – muidugi mõõduka rahasumma eest – teha noorele võimlejale eritrenne ja -kavasid. Ikka selleks, et too jõuaks kõrgemale tasemele. Vanemad muudkui maksid, tulemusi aga ei tulnud.

Jõukad vanemad, kes on valmis kas enda kunagi luhtunud unistusi või lapse unistusi suurte rahasummadega toetama, võivad olla tõelised kullaaugud.

„Maailm on täis soolapuhujaid, kelle teadmistepagas pole teab kui suur, kuid kes hea jutuga suudavad mängijaid enda juurde meelitada ja oi-oi kui palju kokku lubada,“ ütles tenniseliidu peasekretär Allar Hint. „Minnes näiteks Hispaanias või USAs akadeemiasse mängima, pole kunagi garantiid, et sinuga hakkab tegelema tipptreener. Võib juhtuda, et mängija satub kuhugi kaugele 37. väljaku peale ja treeneriks on äsja Aasiast saabunud odavtööjõud, kes veel keeltki ei oska.“

Sarnane tendents valitseb ka iluuisutamises, kus lapsevanemate seas valitseb arusaam USAst kui imedemaast. Jana Kuura uisuliidust tõi positiivseks näiteks Eesti jäätantsu esipaari Grethe Grünbergi-Kristjan Ranna, kes Igor Shpilbandi juures tipptasemel treenisid ja said seejärel juunioride MMilt hõbemedali. Ent kohe ka negatiivseid näiteid lapsevanematest, kes maksavad hiigelsummasid, et laps paariks nädalaks Ameerikasse laagrisse saata. „Tegelikkuses pole sellest erilist kasu,“ ütles Kuura.

Kõige kallimaks võib minna aga tehnikasport. Kiirus nõuab raha ja kohti tipptiimides on vähe, mistõttu peab koha eest maksma enamjaolt lapsevanem või sponsorid. Autospordiliidu peasekretäri Margus Kiiveri sõnul on ka seal juhtumeid, kus ilusa fassaadi taga puhub kohati paljas tuul. „Üldiselt on võidusõidumaailmas siiski teada, kes on tugevad ja kes mitte nii tugevad meeskonnad. See mõjutab ka hinda, mida tuleb maksta,“ sõnas Kiiver. „Teinekord võib aga ka esmapilgul parem meeskond olla kehvem, kui näiteks tiimi enda eelarve ei tule täis ja peab tegema kärpeid. Autospordis tähendavad kärped aga selgelt kaotatud sekundeid.“

Mis unistused, meil polnud ju võimalustki...

Priit Vene vastab eitavalt küsimusele, kas poja välismaale viimine on tema enda täitumata unistuste elluviimine. „Mul polnud omal ajal selliseid võimalusigi, et välismaale mängima minna ja tegelikult oli ka Siim-Sanderil Eestis raske silma paista. Mängid kusagil Raplas või Kohilas hea mängu, kuid keegi seda ei jälgi,“ ütles Vene ja lisas, et vaikselt on konkurents mängijate leidmiseks toonud talendiotsijaid ka Eesti mänge jälgima. „Aga üht olen ma küll öelnud – kui ta tahab korvpalli mängida, siis tehku seda kõike välja pannes, muidu pole lihtsalt asjal mõtet.“

Tiit Soku pojad Tanel ja Sten mängivad mõlemad profikorvpalli. Mõlemad veetsid oma noorusaja Eesti klubides. „Miks? Siis polnud lihtsalt välismaale saamiseks selliseid võimalusi kui praegu,“ (eestlased ei saanud veel Euroopa Liidus vabalt töötada - D.L.) nentis Sokk. „Aga kui oleks võimalus olnud, siis ma poleks kohe kindlasti neile kätt ette pannud.“