Laval toimub midagi täiesti enneolematut. Äsja on tavaline Eesti rahvalaul „Mu koduke on tilluke“ moondunud võimsaks reivirütmis kaerajaaniks. Kümmekond eelteismelist tüdrukutirtsu Eesti rahvariietes eiravad oma liigutustes täielikult meie tantsuklassika dogmaks muutunud sammujärjestust, kuid tegevus käib kontrollitult ja ühes rütmis.

Rahvas aplodeerib rütmiliselt, või vähemalt need, kelle käed pole hõivatud mobiilitelefoni hoidmise ja filmimisega, nagu igal sedalaadi üritusel tavaks. Kui kerge ­slaavi aktsendiga lauldud „Mu kiisuke teeb njau-njau-njau“ oli südantsoojendavalt armas, siis reiv-kaerajaan on lihtsalt pöörane.

Ja see pöörane esitus valitseb 1. juunil Lasnamäel Lindakivi kultuurikeskuses toimunud talendivõistlust „Lindakivi talent“.

Küsite, et mis see veel on. Õigesti küsite, sest eesti- ja venekeelne Eesti liiguvadki enamjaolt täiesti erinevates sfäärides. Kui mõned tuttavad läksid linnateatrisse Eesti ja Vene inimeste naljakaid juhtumisi näitavat „Kosmost“ vaatama, olid nad täiesti šokeeritud, kui neid bussidega kesklinnast Lasnamäele Lindakivisse sõidutati. „Mis koht see veel seal on?“ küsiti.

Lindakivi keskusest teab keskmine eestlane täpselt nii palju, et seda juhib Katrin Siska. Tegelikult endine kuulus vanillaninja ja praegune jäätisenägu kultuurikeskust enam ei juhi, vaid kasvatab kodus last, kuid kes sedagi eriti teab.