“Mis see siis nüüd on!!? Kas pesa on alla kukkunud!?” Marek Vahula hääles kõlab korraga nii palju ahastust, et tõmbun sekundi murdosaks küüru, justkui oleks oodata elajalooma rünnakut. Lõppkokkuvõttes oleme ju paksus padrikus, sellises, kus eeskõndija poolt painutatud oksad iga paari sekundi järel taganttulijale näkku lajatavad.

Kuid kohemaid on kosta ka kergendusohet. Pinge hajub; miski oli lihtsalt vaadet varjanud. Iidse kase otsas olev suur mustav okstest mütakas – vabakutselise linnu-uurija Mareki hinnangul Eesti vanim viu­de eluase – on ikka veel seal, kust mees ta kolme aastakümne eest 12aastase poisina leidis.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel