Andrus Piir on tagasi Rumeenia päikese alt ja kehvematelt teedelt kui meil – nii ta väidab, kui kirjeldab järjekordset tsiklireisi koos pulli seltskonnaga, kus kõik nii viiekümnesed, kes võtavad elu rahulikult. Ja jumal tänatud. „Sõidame niisama ringi, uurime, mis kus on. Igaüks muidugi oma vaatevinklist,” räägib Andrus ja lisab, et kui tee viib mõnest tehnopargist mööda, siis jääb silm ikka peale.

Kuidas siis tundub see sinu ja meie regiooni esimene tehnopark võrreldes välismaistega?

Tänassilma üle olen õnnelik ja happy. Rõõmustan siiani, et olime kohe partneritega arendustasemes üht meelt ja ei hakanud koonerdama ega trikitama. Täitsa kobe ka praeguses mõõtmes, kuigi vanust juba üle 15 aasta. Toona tundus see olevat linnast muidugi hirmkaugel. Meie kõige uuem park, mida parasjagu Mergo Holdinguga arendame, asub näiteks natuke Jürist edasi Vaidas, kuid tänu korralikele mahasõitudele Tallinna-Taru maantee mõlemas suunas saab sealt hõlpsalt igale poole, ka sadamatesse. Nii et logistilises mõttes suurepärane asukoht, kuigi kaugus Tallinnast hoopis teine.

Nende kahe pargi vahe ajas on üsna suur. Mis selle ajaga muutunud on?

Üsna palju, võtame või maa hinna. Aga see selleks. Hoopis olulisem on, mis tulevikus muutuda võiks, et meil kõigil siin riigis veel paremini läheks. Miks näiteks võtab detailplaneeringu tegemine aega neli-viis aastat? Kui tegu on n-ö avaliku huvi objektiga, käib asi, nagu ta käima peab, aga erasektoril läheb vahel üsna kaua aega. Tahad liita mõne ettevõtte jaoks tehnopargis kaks krunti üheks, algatada tuleb uus detailplaneering, siis pead olema valmis, et välisinvestoril kaob asja vastu huvi, kuna kogu protsess venib pikale. Ühtsus ametnike ja ettevõtjate vahel võiks olla suurem. Vahel tundub, et oleme nagu vaenlased – see ei puuduta muidugi kõiki, kuid üldises mõttes peaks meie vahel valitsema sünergia. Võimalusi elu siin Eestis inimeste jaoks paremaks teha on tohutult. Vahel tekib lihtsalt küsimus, kas see on taotluslik, et seda ei tehta. Aga usun siiralt, et seegi ükskord muutub.