Firmapidu mõisas murrab ka kõige tulisema skeptiku

Ikka ja jälle kipub nii mõnigi tööandja oma firmapeo või suvepäevade kohavalikus lati alt läbi jooksma. Osalt on see seotud ajaga – kabedamate kohtade suvised kuupäevad lähevad juba aasta varem kui soojad saiad –, kuid kindlasti ka eelarvega. Ent vaatamata sellele tasub nähtud vaev end kuhjaga ära. Sest olgem ausad, pidu uhkes lossis või mõisas on ikka märksa innustavam kui kogu kollektiiviga taas samasse vanasse kohta loksuda.

Tegelikult on linnatolmu jalgelt pühkimine ning kasvõi pooltunnike läbi Eestimaa kauni looduse tuhisemine väärtus omaette. Asub ju õnneks enamik mõisaid linnadest pisut eemal, mistõttu mõjub üksnes keskkonnavahetus igati värskendavalt. Rääkimata sellest küllastavast idüllist, mis ees ootab. Tänapäeval pole ju paljudel enam suvilaid, mistõttu võib nii mõnelegi bussiuksest vastu voolav värske õhk olla üle pika aja esimene. Väärtus, mida oskab ka kõige suurem skeptik sisimas hinnata.

Ja olgem ausad, mingist hetkest muutub lihtsalt piinlikuks oma meeskond taas järjekordsesse endisesse pioneerilaagrisse tassida. Kunagi võis see ju omamoodi vahvagi olla, kuid nüüdseks on kõditav nostalgiahõng jäädavalt kadunud. Sest mitte just ülearu paljud ei vaimustu enam hommikusest lipuheiskamisest, kohustuslikest sportmängudest ning kui silgud reas mattidel magamisest. Tehtud, nähtud.

Eks enamasti pakub mõisaköök märksa suuremaid kulinaarseid elamusi kui laagriplatsil pooljuhuslikult valminud purgisupp. Teeninduski kipub mõisates pisut peenem olema. Kuid mis peamine, hommikul ei pea nõukogude inimese kombel taas pikas sabas seisma, et näole pisut külma vett visata. Pakub ju iga endast lugupidav mõisakamber pisut privaatsemat võimalust oma isikliku hügieeni eest hoolitseda.

Allikas: moodnekodu.ee