“Need päevad sünnitusmajas poleks tundunud maailma lõpuna, kui oleksin oluliselt varem endale teadvustanud, et see haigus võib ka mind puudutada,” julgeb Aleksandra täna kinnitada. Ei – Aleksandra ei ole narkomaan. Täiesti tavaline noor ema sai viiruse elukaaslaselt ja lapse isalt seksuaalsel teel.

Täna ei nõua naeratamine kolmeaastase imeilusa pisikese tüdruku emalt enam pingutust, sest naine usub endale ja viirusekandjast lapsele igati helget tulevikku terendamas.

Tagantjärele tarkus

Karmidele läbielamistele tagasi vaadates tunnistab naine, et kui ta vaid teadnuks, mida kõike oleks võinud ise teisiti teha või kust abi saada, oleks ka tema lugu teistsugune. “Aga selliseks ootamatuseks ei saa keegi kuidagi kunagi valmis olla. Ilmselt ei kujuta ükski ema endale ette sellist olukorda, et peab sünnitusmajast lahkuma teadmisega, et nii ta ise kui ka tema äsjasündinud laps on HIV-positiivse diagnoosiga,” räägib Aleksandra.

Haigusest teadasaamine oli naisele loomulikult šokeeriv. “See tabas jääkülma dušina ja kõik järgnev möödus nagu hallis udus. Mulle selgitati küll põhjalikult, et tänu kvaliteetsetele ravimitele saan tavalist elu elada, kuid peas keerlesid ikka oma mõtted. Praktilised küsimused tekkisid märksa hiljem – mis saab edasi, kuidas käib ravi, mida tohin teha ja mida mitte,” selgitab Aleksandra.

Naise depressioon kestis kaks aastat. Lõpuks sundis ta end tütardele mõeldes kokku võtma ja seljatas kõige raskema perioodi oma elus.

Täna teab Aleksandra suurepäraselt, et vajadusel on abi käeulatuses ja arstile võib alati helistada. “Siiski ei tihka ma iga väikese küsimusega arsti poole pöörduda – ma lihtsalt pole selline inimene. Keskusest kaugemal elades pole ka psühholoogi või nõustajaga kohtumiseks laste kõrvalt lihtne liikuma saada,” on ta tagasihoidlik. Ühe võimalusena pakub naine Skype’i teel nõustamist, mis talle endale kõige paremini sobiks.

Aleksandra tunnistab, et otsis alguses infot ka Vene internetilehekülgedelt. Paraku viis seal räägitud jutt sellest, et HI-viirus on välja mõeldud ja seda pole üldse olemas, ta veel suuremasse segadusse. “Seega otsustasin sealsetes internetiavarustes jagatavast infost loobuda.”

Saatuslik HIV-i müüt

Aleksandra on tänaseks elukaaslasele andestanud, kuigi alguses ei mahtunud talle pähegi, kuidas sai mees oma viirusest vaikida. “Hiljem mõistsin, et HIV-ist rääkimine ei olegi lihtne ja võib tunduda lausa võimatu. Eriti veel siis, kui tegu on lähedase inimesega, kellest ilmajäämise hirm on suur. Mees eitas, et on viirusekandja ja ei julgenud lihtsalt mulle oma diagnoosist rääkida. Ta kartis tõsimeeli, et jätan ta maha,” räägib naine.

Aleksandra usub, et kui mees oleks teadnud, et oma diagnoosist varakult rääkides oleks tänapäevaste ravivõimaluste juures saanud säästa viirusest nii teda kui ka toona veel sündimata last, oleks mees seda ka teinud.

Naine ei kipu ka ise oma diagnoosist avalikult rääkima – hambaarst teab, samuti günekoloog. Perearstile pole veel asja olnud, aga vajadusel lubab naine enesestmõistetavalt ka temaga aus olla. “Elame väikeses kohas ja info levib kiiresti. Kuni HIV-i maine on nagu on, tundub vaikimine parem,” arvab naine laste kiusamise pärast kartust tundes.

Lootus on tulevikul

Kõige rohkem vaevabki Aleksandrat küsimus, kuidas väiksele tütrele viirusest rääkima peaks. Ja millal? Küsimus pole ju üksnes tervises, vaid ühiskonna suhtumises ja hoiakutes. Enda tuleviku suhtes on Aleksandra õnneks optimistlik. Ta soovib end täiendada, edasi õppima minna ja uuesti tööle asuda.

Kuigi viimased kolm aastat on emotsionaalselt väga rasked olnud, saab naine vaatamata kõigele hästi hakkama. “Haigus ei ole oluliselt mu igapäevaelu muutnud. Välja arvatud see, et pean kord päevas ravimeid võtma ja nelja kuu tagant arsti juures käima.”Aleksandra soovitus kõigile on – hoidke armsaid ja kalleid inimesi ning usaldage neid. Ärge jätke rääkimata nii olulist infot, mis võib puudutada nende elu ja saatust.

Jaga
Kommentaarid