Kord kohtusid suurettevõtjad peaminister Jüri Ratasega. Valitsusjuht kiitles, et tema ministrid kuulavad huviga ettevõtjate nõu – näiteks Robert Kitti on kuulanud. Hetkeline vaikus. Siis aga suskab Jaanus Otsa: „Härra peaminister, millise ettevõtlusega tegeleb teie arvates härra Kitt?“ Tema meelest on Swedbanki juht suurdirektor, mitte ettevõtja.

Otsa kõnepruuk on sirgjooneline, lõbusa irooniaga vürtsitatud, vahel päris valus.

„Mõned näitlejad armastavad teatrit,“ ütleb ta näiteks. „Teised aga iseennast teatris. Samamoodi on poliitikas: Mart Laar, Siim Kallas jt armastasid Eestit. Aga paljud praegused noorpoliitikud armastavad iseennast poliitikas.“

Ja siis jätkab: „Öeldakse, et Lätist alkoholi ostmine ei ole patriootlik. Ja et NATO peaks meid ohu korral kaitsma. Mis asja? Meie olemegi Euroopa Liit! Meie olemegi NATO! Tapal ei ole NATO väed – need on meie väed! Me oleme osa suurest NATO-nimelisest kokkuleppest ja Eesti täidab oma kohustusi. Ja Euroopa Liidus kehtib kaupade, teenuste, kapitali vaba liikumine. Ükskõik mida võib osta Tartust, Lätist või Luksemburgist – see on nii patriootlik kui ka moraalne.“

Otsa kontorist Tallinnas Pärnu maanteel avaneb vaade Ülemiste järvele ja Järvevana teele. Mees jälgib teraselt Eesti ühiskonnas toimuvat ja tunnistab, et tema kannatuse karikas hakkab täis saama. Osa Eestist elaks justkui paralleeluniversumis. Kunstlikus eduuimas.

Mis teile praegu Eestis rõõmu pakub?

Olen tohutult õnnelik, et meil on oma riik. Paljudel rahvastel ei ole oma riiki.

Mäletan Brežnevi aega – unistasime igasugustest asjadest, aga mina küll ei julgenud uskuda, et Eesti taas vabaks saab. Kuigi mu vanaisa oli olnud kapitalist ja kinkinud mulle raamatu „Eesti iseseisvus – 20 aastat“.

Eesti on edukas ja maailma ühe protsendi kõige rikkamate hulgas. Tegelikult läheb meil väga hästi, hea vundament on rajatud.

Ja millega ei ole rahul?

Meie valitsejad – valitsus, parlament, president – räägivad, et teevad kogu aeg häid ja tarku otsuseid kogu rahva hüvanguks ega mõista, miks on nende usaldusreitingud nii viletsad. Mäletan sarnast asja 24. kongressi järel Nõukogude Liidus: kogu aeg tehti tarku otsuseid, aga rahvas ei saanud aru. See on ohtlik.