Pruulikoja on püsti pannud Janar Karakatsh, Marko Muruma ja Eerik Absalon. “Ülikoolis ikka on vaja katsetada ja mul oli maal vana roostevaba õlleankur, kuhu polnud ammu keegi midagi sisse teinud. Tõin selle Tartusse ja tegin maltoosast õlle. Kuskilt sai ka siis veel totaalselt võõrast vedelat õllepärmi saadud. Võimalik, et see oli A Le Coqist kuidagi tutvusega sebitud. Eks eesmärk oli siis muidugi odavat joodavat õlut teha, välja aga tuli midagi väga veidrat ja kommenteerides ühte tuttavat, kes seda jõi: “See ei tee purju, ainult lolliks”,” meenutab Absalon õlleteo algust. Sellest läbikukkumisest läks paar aastat, kui hakkas levima käsitööõlu ning Tartusse tekkisid esimesed sellist õlut pakkuvad asutused.

“Seal siis seda maitstes tuli uuesti kihk peale. Olin tüdinud sellest poeleti laagrivalikust ja craft’i omapära hakkas paeluma. Ostsin tollasest Gambrinuse õlletarvete poest kohe ka õllekomplekti, mis ei olnud veel päris nullist ise tegemine, aga ikkagi parem.” Ka see läks aia taha, kuid siis ei jätnud enam jonni ning proovis komplekti asemel pliidil potis ise jahvatatud linnaseid meskida. “See tuli isegi normaalne välja. Edasi tegin veel paar pruuli üksi, enne kui avastasin, et ka töökaaslane oma sõbraga katsetab käsitööõllega. Nemad olid kohe algusest peale linnastest teinud ning tulemused olid nende enda sõnutsi väga head. Siis sai kiiresti rahad kokku pandud ja 50-liitrine Braumeister ostetud, mis võimaldas linnaseid meskida ja virret keeta palju mugavamalt kui pliidil pottidega mässates. Kõikidele meie õlled meeldisid ja seetõttu ei olnud mingit kõhklust, kui ühel päeval langes otsus ehitada pruulikoda. Ja siin me nüüd oleme,” jutustab Absalon.

Kolmik on õlletegu õppinud vaid vigadest. “Näiteks ei tasu ikka piimakapaga virret ühest nõust teise tõsta, läheb hapuks teine. Samas on praegu just hapud õlled need käsitöö superstaarid. Endine viga võib saada õnnestumiseks. Ükski meist ei ole ametilt kah kuidagi õlleteoga seotud olnud.” Absalon on hariduselt geograaf, Karakatsh metsakorraldaja ja Muruma ehitaja.


Armastusega õlu

Käbliku õlu on eriline, lisaks põhikomponentidele – vesi, linnased, humal ja pärm – pannakse igasse pruuli sisse kamaluga armastust. Kasutatakse ka eri lisandeid nagu pipar, hibiskus või vaarikad. ”Meil on ka palju häid ja andekaid tuttavaid, kes meid aitavad. Siltideks on meil erinevate kunstnike tehtud maalid. Elise Nigul, Taavi Oolberg, Andrus Raag ja Lauri Nagel on suurepärast tööd teinud,” on Absalon rahul. Inspiratsioon võib tulla täiesti suvalisest kohast. “Metsas, aasal või rabas on nii mõnigi õlle retsept sündinud.”

Käbliku pruulikoda on väga kena ja kompaktne ja asub Käbliku turismitalu kompleksis Põlvamaal, osaliselt endises tõllakuuris ja hobuste tallis. Praegu on viis 1000-liitrist kääritusnõud. Aasta toodang hoitakse 40 000 liitri piirimail, kuna kojal pole veel kallist pädeva mõõtja tunnistust. Käbliku õlut saab osta parimatest õllepoodidest ja baaridest ning Põlva Tarbijate Ühistu Konsumitest.

Sümbioos turismitaluga

“Tänu tugevale sidemele turismitalu ja pruulikoja vahel saame pakkuda väga mitmekülgseid võimalusi. Külastaja saab meie juures pruulikojas ekskursioonil käia, tellida demopruuli, õlletegemise koolituse ja degusteerimise. Samuti on meilt võimalik tellida oma üritusele õlut nii pudelis kui ka vaadis,” tutvustab Absalon võimalusi.

Turismitalu pakutavate teenuste hulgas on majutus, kalapüük, ujumine, telkimine, saunad, seminari- ja peoruumid ning palju muud. Ööbida saab kuni 50 inimest, kuid põrandapinda ja telkimiskohti jätkub veel paljudele. Kogu kompleks on ideaalne koht pulmade ja suvepäevade korraldamiseks või väiksemate vabaõhuürituste organiseerimiseks.