Kohtume Kristiina-Hortensiaga mõni päev enne ärasõitu New Yorki ennelõunaselt inimtühjas varakevadises Tallinna vanalinnas. Temast ei õhku mingit reisi-
ärevust. Vaatamata ülikiire tempoga päevadele, on ta jõudnud rahulikult pildistamiseks erinevaid kostüüme kaasa pakkida, mis on ka kostüümikunstnikuna kätt proovinud näitlejannale olnud ilmselt lihtne ja meeldiv tegevus. Ta istub tühjale tänavale vaatava akna alla rahulikult, nagu oleks meie käsutuses kogu maailma aeg. Olen üllatunud, et ta ei ole kasvanud ühest paigast teise reisides ja uutesse paikadesse sattumist elu loomulikuks osaks pidades, vaid avastas maailmas rändamise võlu ja tegi elu esimese lennureisi koos sõpradega 18-aastaselt. See reis viis ta Indiasse ja kohe pooleteiseks kuuks. Nii et küsimus, kas ta tunneb end hästi pigem metropoli saginas või peaaegu asustamata paikades – näiteks mõnel Eesti väikesaarel – on alustuseks vältimatu.

Mõlemal on oma võlu, lihtsalt erinevad maailmad ja rütmid, leiab Kristiina-Hortensia. Ühest küljest meeldib talle kogemus anonüümsusest ja tohutust kultuurilisest rohkusest. Vahel kujutleb ta ennast eri kultuurides ringi käimas kui industriaalses mesilastarus. Suured kohad pakuvad justkui vabaduse olla mis iganes, kes iganes – just eriilmelisuse ja äärmuste võimalikkus, millele väiksemates kohtades võidakse rohkem näpuga näidata.

Tõeliselt täidlast hingetoitu ja rahu, loomulikku sammu leiab ta aga loodusest ning ses osas on väikesaared südamelähedasemad. Loodus oma erinevates variatsioonides ja metsikud kohad on talle väega inspiratsiooniallikad.

Mida New Yorgis etenduste vahel külastada plaanite?

Kindlasti erinevaid kunstimuuseume (MoMa, Guggenheim, Whitney). Pigem annab end iga koht kätte kohale jõudes. Seal saan ka paremini aru, mille poole parasjagu tõmbab. Erinevatel aegadel võin januneda eri tüüpi kogemuste järele ehk äärmusest äärmusesse, ikka tasakaalu poole. Kindlasti on New Yorgis palju vaatamisväärseid kohti, olgu siis näiteks arhitektuuri näol või erinevate kultuurimekade kujul. Linnajaod pidavat olema juba väga eriilmelised, ligitõmbavad tunduvad äärealad ja nurgatagused kohad – à la džässi- ja rokibaarid, gospelteenistustega kirikud. Ma ei ole suur turistialadel kondaja, eelistan kohalike maitset usaldada.

Maskidega Londonis V&A muuseumis pärast etendust Punchdrunk (2014). Foto:

Milline on kõige pöörasem reisikogemus seni?

Raske kohe valida, milline on kõige pöörasem ...

Ehk kõige raputavam ja sügavam elamus oli ligi kümme aastat tagasi, kui olin saanud värskelt 18-aastaseks. Sõitsime pooleteiseks kuuks Põhja-Indiase Ladakhi. Ühtlasi oli see esimene kord, kui lendasin lennukiga ja käisin kodust nii kaugel. Seal sain esmakordselt aru, et igal maailma regioonil ja kohal on oma õhk ja lõhn, mis on täiesti ainulaadne. Olin isegi rabatud. Me võime näha ja looduse erinevate maailmajagude kohta, kuid oma silm on siiski kuningas ja iga koht on eriline oma essentsi poolest. Olin India olemusest täiesti lummatud ja sellises keskkonnas nii pikalt viibimine kasvatas väga palju ja laiendas maailma-
vaadet. Üleüldse on idamaade kultuur, mõttemaailmad, inimeste väärtussüsteem väga sümpaatsed ja hingetargad.

Elasime selle aja Ladakhis ühe Eestis elava Tiibeti munga pere juures ning matkasime temaga mägedes ja metsikutes kohtades, külastasime väga palju kloostreid.

Teekond Dehlist maasturiga Ladakhi oli päris ekstreemne, tõusime järsult kuni 6500 m kõrgusele merepinnast ning mägised teed ei andnud armu. Jäime oma teekonnal hiljaks. Kohalik pere ootas meid juba jaanipäeva pidama, aga olime sunnitud jaaniöö nomaadide juures veetma. Seal risuse tühermaa ja jakkide vahel suures telgis ööbimine oli täiesti müstiline kogemus. Nomaadidega suhtlesime kehakeeles, aga kõik oli meeletult sõbralik ja sõnadeta arusaadav.

Hiljuti käisime teatri R.A.A.A.M. lavastusega Norilskis, mis on Venemaa üks põhjapoolsemaid linnu ning ka selle riigi kõige reostatum ja jõukaim. Sealt meenub samuti pöörane sõidukogemus. Lennuliiklus oli mõned päevad kinni, kuna seal oli jaanuarikuine ootamatu "kuumalaine" (–20 kraadi) ja sellega seoses oli tuul tõusnud 30 m/s peale. Igikeltsale ehitatud linnas polaaröö ajal lumevallide ja paneelmajade vahel kaubikuga ringi kihutades jäi hing nii mõnedki korrad kinni.

Näiteks need kaks sõitu on jätnud sürreaalse ja pöörase kogemuse. Kuigi eks neid mälestusi käib kaasas igal reisil.

Indias Ladakhis piparmündijahil (2007). Foto: erakogu

Kui tihti reisite selleks, et mõneks uueks tööks inspiratsiooni koguda?

Inspiratsiooni kogumine on iga reisiga tihedalt seotud. Enamasti ei ole küll mineku eesmärk mõne rolli keskne. Empaatiavõime on näitleja üks põhilisi töövahendeid ning erinevate kultuuride, maailmajagude ja mõttemaailmadega kokkupuutumine ainult avardab seda.

Kui ma ei reisi just tööalaselt (aga tegelikult ka siis), planeerin alati reisi sisse erinevaid kultuurisündmusi, etendusi, muuseumikülastusi, töötube vms. Lisan käigule haridusliku ja arendava boonuse. Lihtsalt ilma produktiivsusastmeta puhkamine jääb lahjaks.

Kas on mõni lavastaja, näitleja või teater, mille nimel oleksite valmis sõitma kasvõi maailma lõppu?

Kindlasti on esinejaid ja kollektiive, kes on aja jooksul oma erilisuse poolest silma jäänud. Eraldi nende pärast reisimist pole küll ette tulnud. Järgnevaid tegijaid pean oma lemmikuteks ja täiesti ainulaadseteks loojateks. Muljetavaldav on näiteks Hollandi ja Brasiilia juurtega nukukunstnik, koreograaf ja tantsija Duda Paiva, kes on korduvalt Eesti Nukuteatriga koostööd teinud. Maailmad, mida ta miimika ja nuku manipuleerimisoskustega loob, on vaimukad, lummavad, ebamaised.

Visuaalteatri üks vägevamaid lavastajaid ja Venemaal kooli pidav Dima Krõmov (Anatoli Efrose poeg) on oma lavastustega kindlasti maailma tipptegijaid.

Vaieldamatu lemmik on kollektiiv Punchdrunk, kelle lavastusi olen näinud nii Londonis kui nüüd näen ka New Yorgis. Oma kohaspetsiifiliste ja lõpututes ruumilabürintides mängitavad kogemuslikud tantsusugemetega lavastused on täiesti unenäolised ning viivad teise maailma. Täiesti ainulaadne trupp, kes pakub igale vaatajale ainulaadse kogemuse ja loo. Publik peab kandma kogu lavastuse aja samasuguseid maske, mida ei tohi eest ära võtta. Ühtlasi saavad vaatajad vabaduse mitmesaja ruutmeetri suurusel alal meelepärasele näitlejale järgneda. Kohati toimub ka publiku kaasamist ja ruumid on detailideni dekoreeritud, mis on kunstiliselt poolelt täielik komm.

„Libahundi” trupp Jakuutia kooliõpilastega. Foto: erakogu

Kas olete tänu nendele reisidele leidnud endale sõbra või mõttekaaslase, kes jääb kogu eluks?

Olen reisides leidnud nii mõnedki head sõbrad, kellega hingerütm käib sarnast sammu. Usun, et selline side jääb elu lõpuni ja hoiab üle maailma piiride. Osaga neist pean aeg-ajalt ka kirjavahetust, kuid usun siiski, et taaskohtumised seovad kõige enam ning on tõenäolised praeguses maailmas, kus piirid on enamasti lahti. Kui ei vaata oma kodumaalt ja ühiskonnast väljapoole, on see justkui valik elada ainult oma maja magamistoas. Pean leitud sõpru üle maailma enda suurteks õpetajateks.

Kuid vahel peab tagasi tulema ka oma "magamistuppa". Millised on teie lemmikkohad Eestis?

Kindlasti mu pere maakodu Iklas, mis jääb uduste põldude vahele ja on öösiti täis tuttavat sirtsude siristamist. Meid seovad mitmete kohtadega mälestused, üleskasvamine. Nendel aladel on tekkinud pisikesena tugev side mere ja metsaga. Just mere ääres võin lõputult istuda – see metsik avarus rahustab.

Eriti viimastel aastatel olen jõudnud sõprade maakodudesse. Iga paik on omanäoline ja samas kodune, keset metsikut loodust. Meil on tõesti Eestis oma paikadega vedanud, võta üht ja viska teist. Loodan, et meil jätkub tarkust ja püsivust, et oma maad ja loodust hoida.

Linnateatri trupiga USA-s turneel selle aasta aprillis. Foto: erakogu

Kuhu plaanite sel suvel Eestis puhkama sõita?

Suveplaanid juhtuvad ka osalt spontaanselt. Jätan meelega ajaruumi, et saaksin meeldivaid ootamatusi vastu võtta. Meile on antud juba lai valik suviste festivalide ja kultuurisündmuste näol, mis igaüks viib omaette maagilisse paika. Loodan ehk rohkem külastada sõpru nende maakodudes ja jõuda seni avastamata paikadesse.

Kas selleks suveks on Eestis ka mõni veel avastamata unistuste koht ootel?

Üks soov on minna päris laukajärve ujuma, mille autentne kogemus mul puudub. Arvan, et see saab toimuma kuskil Elva metsade vahel.