Kuidas ära tunda lapse depressiooni esimesi märke?

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kannatab tervelt 33% noorukitest depressiooni käes, kusjuures eriti ohtlikeks peetakse vanusevahemikke 6-8 ning 11-14 aastat. Enamasti tekivad siis psühholoogilised probleemid sotsiaalsetel põhjustel. Siinkohal selgitame, kuidas märgata oma lapse esimesi depressiooni ilminguid ning mida siis teha.

Koolitee algus

Kool ei ole lapse jaoks üksnes kooliriided, ranits, esimesed viied ning uued sõbrad, vaid kuna ühtäkki paisub lapse sotsiaalne ringkond ja õpikoormus, siis tähendab see tohutut survet tema psüühikale. Äkki peab koolilaps alluma uutele reeglitele, suhtlema paljude inimestega ning mis peamine – saavutama täiskasvanute silmis maksimaalse edu.

Kui see kõik aga ei õnnestu, võivad tekkida probleemid. Kõige tundlikumad on need lapsed, kelle peres ei ole kõik päris korras – vanemate lahutus ning lähedase inimese raske haigus või surm jätavad jälje lapse psüühikale ja tema hakkamasaamisvõimele.

Seisundit võivad süvendada ka oma eripärade teadvustamine, olgu selleks siis prillid, liiga suur või väike kaal või füüsilised puudused, mistõttu kaotab laps oma senise enesekindluse.

Teismeliste esimesed triibulised

Teismeliste puhul on meeleolude vaheldumine normaalne nähtus, mis on tingitud organismi hormonaalsetest muutustest. Emotsionaalses plaanis käib üks lõputu enese otsimine, mis kutsubki noore inimese hinges esile sisemisi vastuolusid. Lisanduvad veel suur õpikoormus, hirm ning vastutus tuleviku ees. Pealegi tuntakse esimesi tõsisemaid emotsioone – armumised, sõpruse loomised ning hääbumised, konfliktid ja lüüasaamised.

Mida teha?

Loomulikult on iga lapsevanema kohustuseks ning sooviks oma last aidata, temaga rääkida, teda lohutada ning oma tuge pakkuda. Kahjuks sarnaselt nagu paljud teisedki haigused, ei kao ka depressioon iseenesest mitte kuhugi. Otse vastupidi, mida kauem ravi alustamisega venitada, seda suuremaks paisub lohe, millega tuleb hiljem võidelda. Sestap polegi mõtet pead liiva alla pista ning jaanalinnu kombel korrutada – kõik on hästi ning peagi möödas.

Seega tuleb juba esimeste sümptomite ilmnemisel kindlasti perearsti poole pöörduda, kes vajadusel suunab edasi laste neuropatoloogi või teinekord ka gastroenteroloogi ning kardioloogi juurde. Kui diagnoos osutub õigeks, määratakse lapsele ravikuur, mida tuleb väga täpselt järgida.

Allikas: Darja