Kuidas minust sai käsitööõlle pruulmeister

Iga käsitööõlle pruulikoja loomise taga on oma lugu. Kuidas ja miks ühes pisikeses ühetoalises Annelinna üürikorteris üks õigusteaduskonna tudeng ise käsitööõlut tegema hakkas, räägib KOLK Pruulikoja osanik ja pruulmeister Peeter Kolk.

Peetri esimene kokkupuude käsitööõllega oli 2012. aasta kevadel, kui ta oli veel Tartus õigusteaduse tudeng. “Üksikud käsitööõlled olid hakanud jõudma meie poodidesse ja baaridesse. Esimene, mida proovisin, oli arvatavasti Brewdogi Punk IPA, mida sai kuskilt Rüütli tänava baarist hirmkalli hinna eest osta,” meenutab Peeter Kolk.

KOLK Pruulikoja suurim müügihitt – KOSK

Õlu, mis meenutab maitselt pigem kuiva siidrit kui õlut. Põhilise maitsenüansi annab sellele õllele saison’i pärm,
humalat on kasutatud üsna tagasihoidlikult. Pea kõik suhkrud on alkoholiks käärinud – see teeb õlle kuivaks ja väga värskendavaks. Tihti võrreldakse seda vahuveiniga.

Unistusest oma pruulikojani

Sellest hetkest otsuseni hakata käsitööõlle meistriks ei läinud enam kaua. “Otsus sündis üsna kiiresti pärast esimese käsitööõlle maitsmist. Hakkasime õlut tegema koos sõbraga, kes oli olnud pool aastat vahetusüliõpilane USAs.” Seal oli käsitööõlle kultuur levinud juba pikka aega. “Leppisime kokku, et sügisest hakkame vabadel hetkedel endale ja sõpradele ise õlut pruulima. Suvi kulus enese harimisele. Lugesime raamatuid ja erinevaid valdkonna foorumeid. Tegime esialgse plaani, hankisime ja ehitasime vajalikud seadmed. Õlut hakkasime keetma pisikeses ühetoalises Annelinna üürikorteris ja kui mälu ei peta, siis pikka aega pruulisime õlut vähemalt kord nädalas, kui mitte tihemini.” Üsna alguses tekkis Peetril ka teadmine, et tahaks õllepruulimisega tegeleda ka pärast ülikooli lõpetamist. Oma n-ö päris pruulikoja rajamiseni jõudis ta 2015. aasta kevadel ning esimesed õlled jõudsid Kolk Pruulikoja nime all müügile juba 2016. aasta mai lõpus.

Algusaastatele tagasi vaadates tundub Peetrile, et see ei olnudki väga keeruline. “Ületamatuid takistusi ei olnud, aga ega kõik lepase reega ka ei läinud. Palju oli ootamatusi ning hoolimata pikast ja põhjalikust planeerimisest tuli ja tuleb siiani plaanides jooksvalt korrektuure teha. Aga ma usun, et see ei ole ainult pruulikodadele iseloomulik nähtus, vaid kehtib kõigi ettevõtmiste puhul.”

Raha ja aeg

Käsitööõllede tootmine võib olla üsna kulukas. “Eks kõik sõltub planeeritava projekti mahust, samuti enda teadmistest ja oskustest. Mida paremini tootmise poolt tunda, seda soodsamalt saab hakkama. Kui käed on küljes ja pea otsas, siis saab päris palju asju ise ära teha ja nutikate lahendustega raha kokku hoida.” Siiski soovitab ta arvestada kindlasti sellega, et aega ja raha kulub vähemalt kaks korda rohkem, kui alguses planeeritud. Peetri sõnul pole oma pruulikoja omamine ka selline töö, mida saaks mõne teise töö kõrvalt hobina pidada. “Praegu tegelen õlletootmisega vähemalt pooleteise kohaga. Loodetavasti tekib lähitulevikus natuke rohkem hingamisruumi.”

Peeter ütleb, et käsitööõlle tegemise võlu on loomises. “Mulle meeldib oma kätega midagi luua, eriti kui see teistelegi korda läheb. Ka meeldivatel maitsetel ja toredatel inimestel on siin oma osa. Valdav enamus käsitööõllega seotud inimesi on väga meeldivad.”