Artikkel ilmus eriväljaandes Eesti Aasta Ettevõtja 2017. Samanimelise auhinna võitja kuulutatakse välja 9. märtsil Kultuurikatlas.

Olime ju aastaid harjunud, et majandus kasvas justkui iseenesest mühinal, raha sai teenida pealtnäha suhteliselt kergesti ning edu tundus garanteeritud.

Järsku saabus uus ja ebameeldiv reaalsus, mida mõjutasid mitte niivõrd kohalikud põhjused, kuivõrd sootuks laiemad tendentsid – üldise laenumajanduse kuldaja lõppemine.

Majandus ei kasva enam galopitempos ja edu saavutamiseks peab konkurentsis palju rohkem vaeva nägema.

Maailmamajanduses ei ole negatiivsed varjud kuhugi kadunud. Edu aluseks olnud vabaturule ja turgude avanemise poliitikale on otsustajate hulgas üha enam vastaseid. Ameerika Ühendriikide uue presidendi Donald Trumpi poliitika „esmajärjekorras Ameerika“ nakatab – ja nii võib eeldada, milliseks kujuneb maailmas kaubandusrežiim tulevikus. Meie majandust ähvardab ohtlik kapseldumine.

Ka Euroopas liigub ringi rahvusliku majanduse tont. Brexit teeb ühis­turu ilmselt palju väiksemaks ja kahjuks tundub, et brittide käitumine ei pruugu jääda üksikjuhtumiks. Kapseldumine on eriti ohtlik just meiesugusele pisikesele majandusele, mis vajab avatud piire kui hapnikku.

Euroopa Liidus ei ole aastaid kummitanud võlakriisile leitud mingit lahendust. Turule on tulnud hulk vaba raha. Euroopa Keskpank on Mario Draghi juhtimisel teinud „kõik euro päästmiseks“ – ent tulemused on kesised: majanduskasv väike, võlakoormus kasvab ja tulevikust paistavad taas kriisipaketid.

Kreeka võib taas abi vajada, aga see on väike asi. Mis saab siis, kui abivajajate rivvi astuvad Itaalia ja Hispaania? Oma suhtumisega on nad seal peagi.

Ilmselt peame pikki aastaid valmis olema selleks, et väline keskkond ei soodusta meie arenguid kuidagi.

Lootma peab Eesti ettevõtja ikka ja ennekõike endale.

Eesti on viimased 25 aastat liikunud põhimõtteliselt samal majanduspoliitilisel kursil. Meie edu aluseks on olnud avatus, väikesed maksud ja riigi vähene sekkumine majandusse.

Tundub, et osa ettevõtjaid on vabal turul põhinevast majandusest väsinud või tüdinud. Just nii saab iseloomustada teatud sektorite esindajate üha kasvavat nõudmist riigiabi järele või ihalust mitmesuguste soodustuste abil just oma valdkonnas edu saavutada.

Lootus, et toetuste majandus meid edule viib, on illusioon, mis lähiaastatel saab ilmselt paljudele selgeks. Toetustega võib saavutada lühiajalist edu ning need võivad teatud tegijad ka rikkaks teha, aga suur ühiskondlik kasu jääb saamata.

Naabrid on meie kogemusest õppinud ning nagu ikka, on kohti, kus meist ettegi läinud. Samas on meie poliitikud liiga palju keskendunud võimupositsioonide hoidmisele ja see on seganud uutel „hulludel“ ideedel esile kerkimast. Sellised ideed võivad olla valijate massile liiga radikaalsed või anda mõnele poliitilisele jõule edumaa, mida konkurentsis lubada ei saa.

Kapseldumine on eriti ohtlik just meiesugusele pisikesele majandusele, mis vajab avatud piire kui hapnikku.

Peab tõdema, et ka paljud ettevõtjad olid ühe erakonna pikaajalisest juhtimisest tüdinenud. Ettevõtjaid tegi kriitiliseks patroneeriv suhtlemine ja üha esile kerkivad lood võimalikust ebaausast asjaajamisest otsuste tegemisel. Oodati muutust, kaalumata, kas veelgi ettevõtjasõbralikum poliitika meie olemasolevate erakondade ja sealsete otsustajatega on üldse võimalik.

Uue valitsuse esimestel kuudel välja pakutud muutused pole sugugi rõõmustavad, nagu esmases eufoorias tundus. Tüdimus ühest erakonnast ei anna paremat majanduspoliitikat. Ettevõtjatele on Eestis oodata ka sisekeskkonna mõttes pigem keerulisemaid aegu.

Ent vaevalt leidub ettevõtjat, kes usub, et mingi imerelv tema eest probleemid lahendaks. Ettevõtjaks hakkab piiratud hulk inimesi, kes suudavad ka ebameeldivates olukordades oma ideid ellu viia.

Vaevalt leidub imevitsa, mis kiirendaks märgatavalt majanduskasvu või suurendaks oluliselt ettevõtjaks pürgivate inimeste hulka. Ettevõtja teab hästi, et poliitika veeretab tema teele ainult takistusi. Lahendused tuleb ise välja nuputada.

Arvatakse, et kindlasti on täna ettevõtjaks hakkamine keskmiselt keerulisem kui veerand sajandit tagasi. Turud on jagatud ja tegijad igal pool ees. Tehnoloogia areng ja sellega järjest avatum maailm annavad meie ettevõtjatele üha rohkem võimalusi. Pole tähtis, kus ettevõtja ise asub, palju tähtsam on tema idee, selle uudsus ja teostuse kvaliteet.

Seda kõike näeme ka EY Eesti Aasta Ettevõtja konkursi žüriis. Üha raskem on konkursil edu saavutada vaid kohalikul turul oma teenuseid pakkudes. Rahvusvaheline läbilöök ja püüd leida pidevalt uusi teid ja lahendusi tagavad edu.

EY Eesti Aasta Ettevõtja konkurss on žürii jaoks väga keeruline, sest tihti tuleb meil võrrelda võrreldamatut. Kõige olulisem on siiski ettevõtlik meel ja püsivus. Üritame hinnata ettevõtja ambitsioonikust, kuid edu võib saata ka kohalikule turule suunatud tegijaid.

Aastatega on välja koorunud tegevusalad, kus Eesti ettevõtjad on maailmas edukad: infotehnoloogia, tehnoloogia, masinatööstus, meditsiin, logistika, ehitus. Aga seekord on finalistide hulgas hoopis kvaliteetse toidu pakkujad, metallitöösturid ning laste mänguväljakute arendajad.

Nii mõneski sektoris oleme palju paremal tasemel, kui ise oskame arvatagi. Konkursi kaudu üritamegi tuua siinsete ettevõtete saavutused laiema avalikkuse ette.

Kõige olulisem edutegur on ettevõtlik vaim ja soov enda panusega maailma edasi viia.

Kutsun kõiki Eesti ettevõtjaid tulevikus konkursil osalema. Kui tunnete, et olete ettevõtluses midagi saavutanud, teie äri on edukas ja silm särab, siis tasub konkursist osa võtta. Lisaks võidule on võimalus oma ettevõtet ja tegevusala laiemalt tutvustada.