Nii väikese siseturuga riigis ei tohiks kõigi reeglite järgi rahvusvahelise haardega moemaja olla. Ometi on Baltika saanud just nimelt moemajaks, mis ekspordib enam kui 60 protsenti oma toodangust. Milline on olnud Baltika teekond Milderi käe all? Millised on olnud tema karmimad õppetunnid ja suuremad õnnestumised? Millised uued võimalused Baltikale terendavad?

Baltika kontor Tallinnas Veerenni tänaval on moodne. Mannekeene ja modelle siin küll igal sammul ei näe, küll aga on toad täis Eesti paremaid talente. Milderi sõnul on eduka ettevõtja valemil kaks peamist komponenti – omada väljakutseid esitavat visiooni ja osata luua võimalikult head meeskonda. Seegi on Baltika ime üks osa – disainerid on suures osas Eesti enda talendid, tulnud vaid ühest kõrgkoolist, Kunstiakadeemiast.

Aga läheme ajas tagasi. Milder lõpetas Pärnu 2. keskkooli ja läks seejärel Tartu ülikooli majandusküberneetikat õppima. „Sain huvitava ja hea hariduse. Piisavalt palju mõtteid nii elust kui raamatutest,“ räägib Milder, kes kogu tudengiaja oli tegev ka Eesti üliõpilaste ehitusmalevas. Sealses süsteemis tõusis ta peagi tippjuhiks. Just oma aktiivsuse tõttu jäi Milder tõenäoliselt silma Ülo Pärnitsale, kes juba 1981. aastal Mainorit juhtis. Milder moodustas koos ühe teise noormehega Mainori Tartu filiaali. Nad harisid end pidevalt, lugesid palju ning aitasid vanemaid ja kogenumaid kolleege piirkonna kergetööstusettevõtetes. „Siis tekkis aga vajadus perega n-ö jalad maha saada. Otsisin töökohta, mis annaks ka korteri,“ meenutab Milder. Ootamatult pakkus kergetööstusministeerium talle Baltika Valga õmblusvabriku direktori kohta. Milder oli toona vaid 25aastane. Ta pidas naisega nõu ja otsustas pakkumise vastu võtta, ehkki heietas mõtteid konsultandi karjäärist. Milder mõtles, et maksimaalselt viis aastat on direktor, saab kogemusi ja siis võtab oma unistuse uuesti ette. Hirme tal polnud, ehkki teda ootasid 750 alluvat.