Suvepäevad kisuvad aina lühemaks

Karge augustihommik. Rong peatub kella seitsme paiku pealpool polaarjoont Kolaris. Perroonil võtab mind ja pea 800 jalgratturit vastu reibas rõõmurull, ühes käes mögafon, teises alkomeeter.

„Esimese laagrini on 100 kilomeetrit,“ paiskab ruupor näkku. Tunnen hääle ära – see on Aivar Kuusk. On aasta 2007 ja viimane „Kuidas elad ...“ sarja matk Soomes. Kuusk korraldab sündmusi, mitte üritusi, sest viimane tähendavat luhtunud katset. Sestap ajame juttu, kuidas teha suvepäevi, et neist saaks sündmus.

Aivar, mis tuuled puhuvad moodsatel suvepäevadel?

Uued. Nõukogudeaegne spartakiaadimeeleolu, kus võeti kolm päeva napsu, on kadumas. Trendikad on ööbimiseta suvepäevad ja aina rohkem tööajast. Inimene hindab oma vaba aega ja see on äge. Praegu peab vaeva nägema, et inimene kohale saada.

Aga mis väega sa ikkagi inimesed oma vabast ajast loobuma ja kohale tulema saad?

Süsteemse lähenemisega, alates kutsest. Kõnetavad personaalsed ja loova mõttega tehtud sõnumid, mis panevad sul pildi käima juba hetkest, kui kutse kätte saad. Korraldasime kord Ravusooperis Bizet’ „Carmeni“ vaatamise koos õhtusöögiga. Saatsime iga kutsutu juurde trompetisti. Ta pidi hiilima firmajuhini, mängima ette lõigu toreadooride marsist ning edastama kutse. Ükskõik kus – koosolekul, keset kontorit või liftis. Kokkulepitud õhtul polnud saalis ühtegi tühja taldrikut. Kutse peab kaasama, rääkima saabuva sündmusega sama keelt, olema osa ettevõtmise emotsioonist, et oleks arusaadav, kuhu ja miks minna.

Millega veel inimesi kohale meelitada?

Foie gras’ ja kalamarjaga ära ostmise aeg on ka ümber. Pigem tuleb anda inimese vabale ajale selge väärtus, teha koos midagi põnevat. Olen näinud, kui Vladislav Koržets paneb suurettevõtjaid ahvenal soomust maha riivima ja sealsamas roostiku vahel pannil praadima. Uskumatu, kui hästi selline botikud-poriseks-formaat vahel toimib. Need, keda oleme harjunud nägema lipsus ja laitmatult lageda lõuaga, on tegelikult tavalised inimesed.

Kas korraldada suvepäevi ise või osta teenus sisse?

Nutikas inimene saab ka ise hakkama. Agentuur muidugi annab meelerahu. Esimese asjana võiks panna paika eesmärgi. Oluline on ka saada jagu tahtmisest lähtuda oma eelistustest. Ja see trüki rasvaselt ära, mitte kunagi ei tohi eeldada. Tõenäosus, et kõik läheb lepase reega, on väga suur, aga kui juhtub, oled valmis reageerima.

Ja sul on juhtunud?

On, perepäeval, kus oli 6000 inimest. Peakokk pani riisiroa sisse harjumuspärase koguse jalapeno’t, aga see sinder vedas alt – kangem oli. Mis sa siis teed, kui sul on poolteist tonni tuliriisi ja kohe on emad-lapsed-isad kohal. Õnneks oli enamik osalejaid tõsiseid töömehi ja tegime neile ruttu eraldi meeste toidutelgi. Menu oli grandioosne! Ka õllel.

Kuhu sa nii suure kamba sööma paned?

Tegelikult pole Harjumaalgi palju kohti, kui tahad saada laua taha mõnusalt 250 inimest. Mina tegin mõned aastad tagasi endale sellise tööriista – Siidrifarmi. Õppisin joogitootmist, uurisin asja juurde Inglismaal ja nüüd on meil tore koht, kus valmib šampanja meetodil siider ning saab teha sündmusi ja koolitusi. Kui vaja, neljakümnele inimesele, kui vaja, neljasajale.