Ulvar mäletab algusaegu hästi:“ Hakkasin pigem oma lõbuks ja uudishimust väikestes kogustes käsitööõlut pruulima. See maitsete ja aroomidega mängimine tundus huvitav ja olgem ausad – on siiani. Kuna käisin merel kalal ja naabrimehed käisid minu juures kala ostmas, sai neile mekkida antud ja neile mu õlled meeldisid.

Sõna levis ja varsti ilmusid hoovi peale inimesed, kes kalast üldse ei hoolinud ja olidki just õlut nõudma tulnud. Althõlma aga ei tahtnud ma müüa. Leesi pood tahtis ka mu õllesid müüki võtta ja nii läkski.“ Ning juhtuski, et paberid said korda aetud ja pruulikoda laienes garaažist ka saunaruumidesse.

Mere- metsahõngulised õlled

Pruulikojaks muutunud garaaž ja saun asuvad Lahemaal Leesi külas, otse Ulvari kodumaja kõrval. Koduuksest mereni jalutamine ei võta üle minuti aega, metsaga on sama lugu; mõlemad nad paistavad pruulikojast kätte. See on ideaalne koht eheda käsitööõlle pruulimiseks ja ümbruskond on inspireeriv.

Mets ja meri on pruulmeistrile mõlemad hingelähedased, käib ta nii ühest kui teisest saaki toomas ja peab mõlemast väga lugu. Nii saidki Veldi pudelisilte kaunistama haug ja põder ning õllede nimedki on peaasjalikult kas merest või metsast pärit. Kummast täpselt, ütleb valminud õlu ise ette.

Näiteks Veldi populaarseim õlu, ka Soome poelettidelt leitav punane ale „Põdrajaht“ sai oma metsateemalise nime marjase maitsenüansi tõttu; samuti müügihitist porter „Vana Kalur“ aga oma maitse- ja aroomibuketis leiduva küpsuse, leiva, kadaka ja kohvi alatoonide järgi.

Leesi poest üle Eesti ja kaugemalegi

„Vana Kalur“ oligi esimene õlu, mis pruulikojast välja lendas ja 20. juunil kaks aastat tagasi Leesi poe lettidele maandus. Õige pea järgnesid stout „Juminda Tume,“ Belgia ale „Laevakokk“ ja „Põdrajaht.“ Mõnda aega oli Leesi pood koht ainus paik maailmas, kust Veldi õllesid soetada sai. Kuna Leesi pood on Lahemaa rannarahva pärandit tublilt edasikandev kogukonnapood, sobivad Veldi õlled sinna suurepäraselt.

Pärast Leesi poodi läksid õlled müügile mitmesse väikesesse õllepoodi üle Eesti, söögikohtadesse ning baaridesse. Esimese suurema ettevõttena võttis Veldi õlled müüki Tallink, pakkudes neid oma laevade kauplustes ja restoranides. Tallinki kohta jätkub Ulvar Veldil vaid kiidusõnu ja lisab naerdes, et „tore ju kui mu õlled saavad laevaga sõita ja välismaalasteni jõuavad.“ Hetkel on Veldi õlled müügil kokku 135 Eesti kaupluses ja söögikohas Narvast Kuressaareni, väikese põikega ka Soome lahele ja Helsingisse.

Suurimaks edasimüüjaks on hetkel COOPi poed, mille Konsumid ja Maksimarketid võivad olla uhked tõsiselt rikkaliku Veldi õllede valiku üle. Eestis on Maksimarketeid, kus on korraga saadaval ka kõik 10 hetkel tootevalikus olevat Veldi pruuli.

Tootevalik on kirju

Kõik kümme õllesorti alati ühel ajal tootmises aga ei ole. „Mul on nii-öelda tuumikus seitse õlut, mis on kõige populaarsemad ja enim head tagasisidet saanud. Ülejäänud on satelliitprojektid, mis püsitootmises pole, vaid käivad seal kordamööda,“ ütleb Ulvar Veldi.
Tuumikusse kuuluvad lisaks varemmainitud „Põdrajahile“ ja „Vanale Kalurile“ veel Belgia ale „Laevakokk,“ IPA „Kalamees,“ nisuõlu „Juminda Näkk,“ Ameerika ale „Reeder James“ ja laager-tüüpi „Paadisadam.“ Viimane oli algselt plaanitud ajutise eripruulina ehk „satelliidina,“ aga see leidis nii palju kiidusõnu, et selle pruulimise lõpetamine ei tulnud kõne allagi.

Oma erinevatest õllesortidest räägib Veldi, et „Minu eesmärk on, et igaüks leiaks mu sortimendist midagi omale sobivat. Ühele maitseb tummine porter, teisele kergem IPA. Naisterahvaste lemmik on näiteks nisuõlu „Juminda Näkk.““

Rääkides nisuõlledest lisab Veldi, et tal on praegu satelliitprojektina tootevalikus „Metsaülem,“ mis on tema teada hetkel ainus käsitööna valmistatud tume nisuõlu Eestis. „Metsaülemat“ maitstes ei häiri tugev nisuõllele omalik maitse, vaid see on vaid aimatav. „Ma ei tahagi teha liiga pealetükkiva humala-või näiteks nisumaitsega õllesid. Leian, et käsitööõlu peab olema kergesti joodav ja mõnus, mitte liiga kibe või muul moel vastumeelne. Inimene peab õlut nautima,“ seletab Veldi. „Ja kui õlu otsas on, siis mitte selle üle rõõmustama, vaid juurde küsima,“ lisab ta naerdes ja tõstab väljaöeldud avalduse tähtsuse rõhutamiseks sõrme.

Veldi märgib, et on väga põnev, kuidas erinevate koostisosade maitsed õlles mängima hakkavad. Ta kergitab suvistelt plaanidelt saladuseloori ja ütleb, et Tammistu külavanem Martti Hääl tellis küla 500. sünnipäevaks Veldilt eripruuli, milles ta kasutas üht kõrrelist, mis on rohkem tuntud kui ravimtaim ja toitudes kasutatav maitseürt. Ulvar muheleb ja lausub, et „see on selline hea, suviselt lahja õlu, mida naised peaksid oma meestele õhtuks ostma kui neil romantilised plaanid on.“ Millega täpselt tegu, lubas ta avaldada Veldi ja Tütred Facebooki lehel siis kui aeg küps on. See eripruul tuleb suvel müügile vaid kahes kohas – Kuusalu Alexela tanklas ja muidugi Leesi poes.

Õlled sobivad ka kööki ja grillile

Kui jutt juba sujuvalt söögi peale läks, räägib Veldi, et ta õlled sobivad suurepäraselt ka söökidele. Jahedamal ajal saab „Vana Kaluriga“ hautades väga maitsvad tumedad hapukapsad ja „Laevakokaga“ valmistatud põdrahautis viib lausa keele alla.

Ka šašlõkimarinaadides on õlled omal kohal. Lihatükid tuleb lihtsalt soola-pipra, sibularõngaste vähese meega läbi mudida ning õlu peale valada. Veldi soovitab sealihale „Juminda Tumedat“ ja kanalihale „Kalameest.“ „Mett on vaja selleks, et õlu marinaadis üles äratada,“ märgib Veldi asjatundlikult ja lisab, et marineerimisajaks võiks planeerida 24 tundi. „Hea toidu kõrvale peab ikka head õlut jooma,“ arvab Veldi ja toob välja, et näiteks väga head ulukiliha pakkuva Sagadi Mõisa restorani majaõlleks on Veldi ale „Sagadi Mõis.“ Seda õlut müüakse ainult nimejärgses asukohas.

Jutuajamise lõpus kutsub Ulvar inimesi üles tulema suvel Lahemaad avastama, sest koht on tõesti kaunis ja avastamist siin jätkub. „Seda kindlasti ka Leesi poes,“ muigab Veldi talle omaduse muhedusega.