Esimese vabariigi ajal näitas koolikuuluvust pigem vormimüts. Üks Tallinna tütarlaste kool sai hüüdnimeks ratsagümna, sest selle neiud kandsid rippuva tutiga barette, mis meenutasid ratsaväe mundri peakatteid. Kuulsaim tolle aja koolivorm oli Elfriede Lenderi eragümnaasiumil. Selle värv tõi eesti keelde uue sõna lendrililla.

Nõukogude aja algul, pärast sõda, kaotati vanad vormid, kuid kehtestati uued. Vabriku- ja kutsekoolide poisid said frentši, viigipüksid, mõnel puhul soojad kalevist sinelid. Tähekombinatsioon nokkmütsil ja vööpandlal näitas, mis kooliga tegu. Vaesel ajal muutus kohustuslik tasuta vorm mõnigi kord kooli valikul argumendiks.

1950ndate lõpus otsustati kehtestada sunduslik koolivorm kõigile. Malli võeti tsaariajast. Miskipärast ei sunnitud tüdrukuid kandma valget, vaid musta põlle, kust iga kriiditerake hullult välja paistis.

1960ndate keskel disainis Tallinna Moemaja stiilsed, moejoont arvestavad vormid. Poiste rõivailt eemaldati vask- ja messingnööbid. Tüdrukutele kavandati bleiser ja kübarasarnane peakate. See vorm oli liiga julge ja läänepärane ega läinud tootmisse. Selle asemel hakati kandma sinise seeliku või pihikseeliku ja tuhmroheka pluusiga komplekti.

Viimane koolivormiuuendus toimus 1980ndate algul. Et parajasti valitses teksabuum, said poisid endale teksaülikonnad. Tegelikult eelistati kuluvaid firmateksaseid; koolid pigistasid nende ja teksaseelikute puhul silma kinni. Seelik oli moodne, ruuduline-voldiline. Põlvkond tagasi lisatud bleiserjakk sai eluõiguse. Pluus muutus siniseks.

Varsti algas laulev revolutsioon ja koolivorm vajus möödanikku. Mõned koolid kaalusid oma vormi Eesti aja rõivastuse eeskujudel, kuid vanemad keeldusid rahapuudusel. Klassis hakkas istuma kirju seltskond. Hoolimata pedagoogide tungivaist palveist ja viidetest hea maitse nõuetele, kanti tundides neoonvärvides dresse. Vormi teema võtsid taas üles koolid, kes soovisid heas mõttes eristuda. Praegu kannavad vormi paljude koolide lapsed üle Eesti.