Argo Parts ebolakolde südames: "Palavikku kontrolliti viisteist korda päevas."

Läinud nädalal Ebola tuliseimast haiguskoldest Libeeriast missioonilt saabunud Eesti nakkusarst Argo Parts nägi lähedalt, mida teeb haigus Aafrika rahvaga.

Kohtume Võrus kohvikus. Ulatan arstile terekäe, kuid ta ei võta seda vastu. Peatub ja tõstab selle asemel küünarnuki. „Me Libeerias teretasime nii.“
Tõstan küünarnuki. Need puutuvad hetkeks kokku. „Sai harjumuseks?“ pärin.
„Jah. See muutus harjumuseks väga kiiresti.“

Kas teil Libeeriasse minnes hirmu ei olnud?
Välismissioonid on minu eriala ja huvi. Aga selge see, et ainult rumal ei tunne hirmu. Peab jälgima protseduurireegleid. Igal pool oli pidev kontroll, kontrollitakse ka üksteist. Toimus pidev jalanõude ja käte desinfektsioon – hotelli, kontorisse, poodi minnes. Vähemalt viisteist korda päevas kontrollisime kehatemperatuuri.

Mina haigeid ei ravinud. Meie ülesanne oli koordineerida: panna rahvusvahelised meeskonnad omavahel tööle, hinnata olukorda, et poleks tegevuses tühimikke, otsida kohti, kuhu meeskondi saata, hinnata meeskondade valmisolekut ja varustatust, vältida seda, et ühes kohas töötaks liiga palju personali.

Hotell oli väga viisakas. See pidi vastama turvalisuse standarditele: ümbritsetud müüride ja relvastatud valvega. Tuba pidi asuma teisest viienda korruseni: kõrgemale ei pääseks õigeaegselt tuletõrje, madalatesse võib kive visata, rünnata.

Mida teeksite, kui järgmisel kolmapäeval ärkaksite valutava kurgu ja palavikuga?
Siis ma pöördun arsti poole. Juba enda rahustamiseks.