Grant Thornton Balticu auditite tulemusena on eelmistel aastatel ametist pettuste ja riigieelarveliste vahendite ebaõige kasutuse pärast lahkunud mitu tippjuhti.

Näiteks avastas just Grant Thornton Baltic selle, et Arengufondi toonane juht Tõnis Arro raiskas maksumaksja raha enda toitlus- ja koolituskulude katmiseks (seal hulgas märkimisväärses koguses alkoholile).

Sama firma leidis, et Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktor Tõnis ­Lukas ja avalike suhete juht ­Kaarel Tarand tellisid Eesti lipu meeneid üliõpilasorganisatsioon Eesti Üliõpilaste Seltsilt, kuhu nad ise kuulusid.

Ka PERHi endise juhi Tõnis ­Allikuga on audiitorfirmal kokkupuude olemas. Nimelt auditeeris sama audiitor PERHi seni, kuni Tõnis Allikuga tekkisid ühe auditi korraldamisel erimeelsused.

Kohus ütles, et õllefestivali kliendi­üritused on lubatud. Kuidas pärast seda kohtuotsust kaaluda, mis on lubatud kliendiüritus ja mis mitte? Kuidas tõestada, et näiteks õllefestival on tegelikult äriüritus?

Kingituste puhul peab organisatsioonis olema ühtne poliitika, alates tippjuhist ja lõpetades tavalise reatöötajaga. Tuleb määrata, mida on sobilik vastu võtta ja mida mitte. On selge, et arsti juurde jääb vanem generatsioon lilledega käima. Seda korruptsiooniks pidada ei saa. Alati tuleb hinnata, kas kingitus on võrdselt kättesaadav kõigile. Kui antakse pastakas või helkur, jagatakse seda ilmselt kõigile. Kui aga saad Swarovski kristallidega pastaka, siis seda ilmselt kõigile ei jagata. Ettevõte saab määrata rahalise väärtuse ja ka deklareerimise kohustuse, mis teeb olukorra läbipaistvaks. Kui sa töötajana tead, et sa ei tohi kallist konjakit vastu võtta, siis seda deklareerimise kohustust teades jätad selle ilmselt enesekontrolli tõttu vastu võtmata.