Tulevad mängu erinevad kultuuritaustad. Minu esimeses direktoriametis Euroopa Komisjonis oli mu otseseks ülemuseks prantslannast peadirektori asetäitja. Olin tulnud Eestist arusaamaga, et lepin ülemusega eesmärgid kokku ja siis töötan nende nimel – ise teen, ise võtan vastutuse. Aga Prantsusmaal on pigem selline ülevalt alla juhtimine, et ülemus otsustab, alluvad täidavad, parimal võimalikul moel. Me õppisime koostööd tegema, aga see ei olnud asjade väga loomulik kokkuklappimine.

Paljude teiste Eesti euroametnike karjäär on toppama jäänud või ollakse tagasi tulnud. Mis on teie edu saladus?

Olin õigel ajal õiges kohas. Kui Eesti astus Euroopa Liitu, avati mõned direktorite konkursid. Tavaliselt värvatakse direktoreid Euroopa Komisjoni enda seest. See, et avatud konkursi kaudu sai otse juhtivale kohale, oli erandlik. Ja teine asi on higi, vaev ja pisarad. Inimesed on Euroopa Komisjonis edukad eri viisidel. On neid, kes teevad palju lobitööd, oskavad õigete inimestega suhteid luua, poliitilisel tasandil kaasa mängida. Mina olen pigem tubli töörügaja. Inimestele meeldib, et olen konkreetse jutuga, selgete otsustega, õiglane, ja ei mängi selja taga mingit imelikku mängu.