Neivelt on aastaga tööle võtnud 50 inimest ja võtab sel aastal veel 50. Ta muretseb, et Pocopay kontoris Pärnu maanteel ei jätku riidepuid ja tasse. Seal töötab mitmest rahvusest inimesi, töökeel on inglise keel.

Neivelt sööb iga päev neljaeurose lõuna, naudib täiel rinnal idufirmamehe õhinapõhist elu ning teatab: „Tulen igal hommikul tööle ja olen hilisõhtuni kodus ninapidi arvutis. Kogu aeg on käsi mootoris! Aga ma ei tahaks siiski startup olla.“

Miks?

Startup on see, et kui ei tule välja, siis ei tule välja. Miljonid on tõstetud, kõlapind loodud, kuid firma läheb allavett ja kogu lugu. Meie nii teha ei saa, meie käes on klientide raha. Me pole selleks, et proovida, kas tuleb välja.

Käivad kõlakad, et Neivelt teeb uut üleeuroopalist makselahendust. Mingit uut Transferwise’i.

Me ei ole makselahendus. Hakkame pakkuma igapäevaseid pangateenuseid.

Pocopay on pank?

Juriidiliselt ei ole, kuid meie juures saavad inimesed teha ära enamiku igapäevaseid pangaasju. Ainult hoiuseid me ei võta, ja laenu ka ei anna.