Jutt on Tartu Ülikooli Kliinikumi närviarstidega koos tehtud uurimistööst. Mõõtsime ühe ensüümi aktiivsust, mitte genotüüpi. Me teame, et selle ensüümi aktiivsusest suur osa on pärilik – seda on näidanud kaksikutel tehtud uuringud. Kuid siiamaani pole kindlaks tehtud seda pärilikku komponenti.

Ensüüm ise on üks kahest monoamiinide oksüdaasist. Käitumise ja psühhiaatria kontekstis on neid uuritud päris pikka aega, väga huvitavate tulemustega. Kuid nendega on nagu draakoni peaga, et kui midagi avastad, tuleb kolm uut asemele.

Ma saan aru, et seljaajuvigastusega patsiendid paistavad millegi poolest silma?

Taust on lühidalt selline. Mõõtsime selle ensüümi aktiivsust vereliistakutes. Tundus, et vereliistakute monoamiinide oksüdaasi (MAO) aktiivsus on seotud impulsiivse ja ülemääraselt riskiva käitumisega.

Kunagi arvati, et see on seotud üldse psühhiaatrilise haavatavusega. Ensüümi madala aktiivsusega inimestel on rohkem psühhiaatrilisi häireid. Siis selgus, et tubakasuitsus on ained, mis pärsivad selle ensüümi aktiivsust. Ehk skisofreeniahaigete tulemused on seotud suitsetamisega, sest peaaegu kõik skisofreeniahaiged suitsetavad.

Hiljem leiti, et ensüümi aktiivsuse puhul on oluline ka pärilikkus. Me teame, et neil, kellel MAO-aktiivsus vereliistakutele on väike, on serotoniinisüsteem kaasasündinult nõrgem.

Aga nagu eluteadustes ikka ja psühhiaatrias eriti, ei tule eri laboritel ja uurijatel erinevate rühmade peal tehtud uuringud samamoodi välja. Meil tekkis närviarstidega plaan, et midagi võiks koos teha – nad on aastaid uurinud traumaatilise seljaajukahjustusega seotud problemaatikat (vaata kõrvallugu).