Vähem, kui tennist mängin. Ujun põhiliselt kodus, oma väikeses basseinis.

Näiteks Allan (Prommi naabrimees, Tallinna Sadama juhatuse endine liige Allan Kiil – EE) ei uju üldse.

Mul ei olnud tegelikult eeldusi väga heaks ujujaks saada, sest mul ei olnud laiu õlgasid, nii suuri kopse nagu Allanil, ma ei olnud ka nii pikk.

Mul jäi pisut meistersportlase normist puudu. Olin kooli päevil Eestis kolmas-neljas. Noorte seas sain mõne kulla ka.

Allanit tunnedki ujumise päevilt?

Jah. Tema oli TSIKis meie grupis kõige edukam.

Meil on vanade ujujate seltskond, kellega kõige rohkem suhtleme. See grupp toetas Allani peret ka siis, kui ta üle kolme aasta tagasi kinni võeti ja vangis istus. See oli suur šokk kõigile, eriti tema perele.

Sinu pere kannatas samuti?

Muidugi. Ega see kerge ei olnud.

Olin tol hommikul õues. Olen meie Sõrve külas külavanema rollis. Sel päeval pidid mõõtjad veesüsteemi mõõdistama.

Järsku vaatan, et üks mees jookseb minu poole. See oli kapo töötaja. Päris viisakas, tutvustas ennast. Vabandas Jüri Tamme ja teiste inimeste ees, kes seal parajasti olid (küla ehitati aastatel 1997–2000 varem Tammele kuulunud maale, Tamm ja Kiil tegid toona koos veiniäri – EE).

Ma ei saanudki aru, et asi on nii tõsine, et neil on isegi minu vahistamise määrus. Läksime tuppa. Nad olid juba majas sees.

Oli koolivaheaeg, kell oli umbes kümme minutit kümme läbi, lapsed alles magasid, kui kapo tuli.