„Eile just mõtlesin, et piinlik on käia üksipäini viis korda järjest publiku ees kummardamas. See on Köstri-lavastuses kõige raskem hetk.

See aplaus on rohkem ikka ­Andrus Kivirähkile kui mulle. Kogu tähelepanu selle Köstri ümber on rohkem ikka Andruse pärast...

Aga jah. See oli aastaid tagasi, olin kuskil žüriis, lugesin hunnikute kaupa näidendeid ja leidsin ühe monoloogi. See oli vallavanema monoloog. Natuke Mogri Märdi moodi, veidi selline piiratud, omamoodi võluv, head totrust sees. Mõtlesin, et kui kunagi viiskümmend saan, teen sellest oma sünnipäevaetenduse.

Siis kaotasin käsikirja ära ja viiskümmend läks ka mööda ja ega näidend väga küps ka ei olnud, et ma seda tegelikult oleks ära teinud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel