Märg unenägu kõigile sõjarditele, kelle vaenlane sissisõda pidades võpsikus kükitab ning keda on seetõttu väga raske leida.

Agent Orange debüteeris 1952. aastal Põhja-Malaisias, kus toona maanurka valitsenud britid võitlesid hiina päritolu kommunistidega. Taimemürki kasutades vähendati end džunglis varjanud punaste varjumisvõimet ning viljapõldude kujul hävitati ka nende toiduvaru. Taktika oli edukas, kommunismioht sai tagasi löödud.

HÄRRA CU: peab pühvli seljast loengut riiskikasvatusest.
Kui Ameerika sõdurid kaks aastakümmet hiljem Vietnamisse „onu Ho“ ehk Hồ Chí Minhi vastu sõdima saadeti, leidsid troopikasõja kogemusteta väed end ühtäkki 30kraadisest tihnikust, kus tankid ja muu rasketehnika osutusid peaaegu kasutuks. Kuid kõige suuremaks probleemiks kujunes võimetus määrata vaenlase asukohta.

Et Việt Cộngi sõdureid džunglist leida ning näljaga nõrgestada, võtsid ameeriklasedki kasutusele Agent Orange’i. Maailma suurima mürkainerünnaku tulemusel pritsiti herbitsiidiga korduvalt üle umbes 20% Vietnami territooriumist (umbes pooleteist Eesti suurune maa-ala, kus paiknes ka härra Cu tollaseks koduks olnud mägiküla).

Selle üle, kui paljud sõjas surma said, käivad endiselt vaidlused. Tagasihoidlikumad ütlevad miljon, mitte nii tagasihoidlikud kuni 4 miljonit.

Mind tabas üllatusena, et kui tavaliselt saab sõja lõpus hukkunute ja vigastatute arvu lukku lüüa, siis neli aastakümmet pärast rahu sõlmimist tiksub ohvrite arv Vietnamis aina suuremaks. Laialdaselt kasutatud Agent Orange’il oli lisaks taimi hävitavale supervõimele veel omadus tekitada mitmesuguseid haigusi ka inimestele, alustades Parkinsoni tõvest ja lõpetades vähkkasvajatega. Vietnami ­Dioksiiniohvrite Assotsiatsioon hindab, et kokku on mürk­aine põhjustanud surmavaid haigusi rohkem kui miljonile vietnamlasele. Vietnami Punase Risti hinnangul on Agent Orange’i tõttu Vietnamis sündinud üle 100 000 väärarenguga lapse. Üks nendest on ilmselt ka härra Cu tütar – Agent Orange’i mõjutused on pikaajalised ning sajaprotsendilise kindlusega pole kunagi võimalik öelda, kas saatuslikuks teguriks oli Agent Orange või midagi muud.
Hồ CHÍ MINH CITY: ka Saigonina tuntud suurlinn Lõuna-Vietnamis on nimetatud teeneka Vietnami kommunisti ja riigimehe järgi. Muide, ka Hồ Chí Minh esines elu jooksul enam kui poolesaja nime all.

Mitte et sellest tema pere jaoks midagi muutuks, kuna riiklik toetussüsteem on mõlemal juhul peaaegu olematu. Cu töökoht Hoi Anis on ainukeseks viisiks pakkuda oma lapsele mingeidki elutingimusi. Kui hoolt kandev inimene puudub, lõpetab Agent Orange’i ohver sageli tänaval. Hanois või H Chí Minhis ringi jalutades on näha vaid väikest osa kogupildist, kuna üle 75% puuetega inimestest elavad maapiirkondades.

Viiendik Vietnamist – sealhulgas põllud, karjamaad, metsad ja veekogud – on endiselt vähemal või suuremal määral toksiline. Inimorganism ei ole võimeline keskkonnast, joogi ja söögiga sinna sattunud dioksiini efektiivselt lahustama, mistõttu kanduvad mõjud edasi järgmisele generatsioonile.

Härra Cu kodust 20 km kaugusel Danangis ringi sõites jääb mulje, et tegemist on tavalise miljonilinnaga, kuid dioksiinitase on seal kohati 350 korda lubatust kõrgem. Kuna tegemist on endise USA sõjaväe strateegilise punktiga, siis on kahe riigi vahelise koostööprogrammi raames alustatud piirkonna puhastamist mürkainest. Kuid kümned teised ohualad alles ootavad oma järjekorda.

USA ametlik seisukoht on, et Agent Orange’i ohtlikud mõjud on võimalikud, kuid tõendamata. Selle klausli alusel toetatakse riigipoolse abiga kümneid tuhandeid ameeriklastest Vietnami sõja veterane, kes on veendunud, et nende haigused on põhjustatud just mürkainega kokkupuutumisest. Nende hulgas peamiselt Agent Orange’i transpordi ning pritsimisega tegelenud sõjaväelased, kes said mürki tunda küll tunduvalt vähem kui vietnamlastest sihtmärgid.
BAMBUSPAAT: selliste sõidukitega varjusid Việt Cộngi sõdurid sõja ajal jõetaimestiku vahele.

Agent Orange’i kasutusele võtmisele eelnenud süvauuringud Ameerika Ühendriikide poolt on tänaseni salastatud. Endiste USA sõjaväelaste algatatud kohtuasjad mürkaine tootjate vastu on leidnud lõpu sadade miljonite dollariteni ulatuvate kohtuväliste lahendite kujul.

On hea meel, et Agent Orange’i poolt loodusele ja inimestele tekitatud tagajärgede tõttu võeti ÜROs 1976. aastal vastu resolutsioon, mis keelab sõjas kasutada keskkonda pikaajaliselt mõjutavaid ja taimestikku hävitavaid taktikaid. Paraku eksisteerivad siiski „džunglierandid“, mis annavad õiguse puid või muud taimestikku enda varjamiseks kasutavat vaenlast rünnata vahendeid valimata.

Sisuliselt on tegemist riike vastutusest vabastava klausliga, mille tulemusel on võimalik Agent Orange’il naasta areenile kusagil maailmas juba täna. Või homme.

Autori sõitu Vietnamisse toetasid MTÜ Mondo ja Euroopa Komisjoni projekt Media4Development.