Kukekommid, suhkruvatimasin, vaadikali, tutti kandvad lapsed ja 20 aastat vanade kaaludega sümboolse tasu eest rannapromenaadil “teenusega” pensionilisa teenivad kitlites vanaprouad on vaid pisike loetelu Odessa vaatamisväärsustest. Linnapilti lisavad dünaamilisust hordidena ringi jooksvad kodutud loomad, kuldhammastega inimesed, leukoplasti ja marliga lapitud riiukuked, ämbri ja lapiga õhtumeigis koristajad. Teisaldatava müügiletiga konutab lauspäikese käest varju otsides bussipeatuses küünelakke müütav Maša.

Ots otsaga kokku tulemiseks kasutatakse pere toitmiseks kõiki võimalusi, olenemata kasumlikkusest. Kes kasvatab küülikuid ja küsib end koos jänesega pildistada sooviva mööduja käest 5 krooniga võrreldava summa, kes joonistab õlipastellidega 450 krooni eest möödujatest portree. Euroopa 10 kuulsaima trepi hulka kuuluvate 192astmeliste Potjomkini treppide ülemises osas hakkab tsirkus peale igal õhtul. Tants, laul, pudi-padi müüjad. Õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni sõidavad treppide kõrval kulgevas umbses gondelliftis pensionieelikutest vagunisaatjatest vanaprouad. Kaks gondlit – kaks prouat. Nende ainuke ülesanne on vagunis sõitjate hulgal silma peal hoida: maksimaalselt 12 hinge.

Kuraditosina suurusest sõitjate arvu piirangust teavitavad reisijaid ka rasvases kirjas uksele kleebitud sildid. Uksed avanevad. 10 inimest väljub, 15 läheb peale. Gondli vagunisaatja lehvitab sõnagi lausumata ajalehega endale tuult näkku ja sõit võib taas alata. “Ukse ääres ennast kiigutada ei tohi!” röögatab ta korraks vene keeles saksa turistidele ja suigub taas unne.

Kui kruiisilaevade turistid ummistavad vanalinna, muutub vaatamisväärsuste juures “oma giidi” leidmine aina keerulisemaks. “Mis koju veel vaja oli? Piima külmikus on, jah?” ei lase koduse keelena vene keelt rääkiv giid tööl erakõnesid segada. 13pealine ingliskeelne turistirühm vaatab pealt ja usub, et ilmselt on helistajaks peaminister isiklikult. Poe ukse ees suitsu kimuvad müüjad lobisevad tänaval segamatult sõbrannadega ning poodi sisenevate potentsiaalsete klientide suunas kurje pilke tagasi ei hoita.

“Ah et spaa? Te mõtlete sanatooriumi?” on neljatärnihotelli administraator kimbatuses, kui kohalike iluteenuste järele pärime.

Sanatooriume interneti andmetel Odessa lähistel jagub – suurem osa spetsialiseerunud sõjaveteranide, riigiametnike, õpetajate või puuetega laste turgutamiseks. Siiski leidub pakette ka tänavalt sisseastujaile. Proovime päevase hoolitsuspaketi välja rääkida kuulu järgi vanimast ja staažikaimast sanatooriumist Kujalnik. Kiire telefonikõne kaudu selgub kiiresti, et miinimumprogramm konkreetse sanatooriumi katuse all on nädal. Huvitav, mis selle aja sees juhtub?

“Mis te pärite! Protseduuride tiheduse ja vajalikkuse määrab arst. Teie ise ei vali ega eelista midagi. Ja üleüldse – helistage 42 lõpuga numbrile, siis on näha, kas arst teie pudikeelest üldse aru saab ja jutule võtab,” on karm naishääl telefonis resoluutne. “Mis siis ikka,” kehitame eluaeg vene keelt teise emakeelena rääkinud sõbrannaga õlgu ja jätame sanatooriumi külastuse sellel korral vahele.

Kesklinnast mereni laiuvad tühermaad ja lagunevad hooned, mis mõni aeg tagasi kinnisvaraäri tõusulainel rikastunud eestlaste hoovid luksusmasinatega täitsid, kohalike jaoks veel raha järele ei lõhna.

Uus generatsioon otsib võimalusi piiri tagant. Erinevalt Eesti noortest, kes esimesel võimalusel Austraaliasse, Inglismaale, Iirimaale või USAsse ihkavad, valitsevad noorte ukrainlaste väljarände edetabelit Rumeenia, Bulgaaria ja Venemaa. Arvestades Musta mere äärse elanikkonna tagasihoidlikku inglise keele oskust ning kultuurilisi iseärasusi, pole imestamiseks põhjust.

Riigis, kus aus usin töömesilane igas kuus keskmiselt 3500 krooni koju viib, laiutavad erisused seinast seina. Maseratidest umbes VIP-parklate ees konutavad Ladadega taksistid, kes rumalate turistide arvelt meeletu hinnakirjaga õnne loodavad leida. Elu tiksub justkui kahes paralleelses maailmas. Brändipoodide hinnalipikutel on kaks numbrit – esimene, suurem grivnades, kohalikus rahas, ja teine, väiksem, turistide ning jõukurite jaoks dollarites. Megakaatritega sooja merevett kündvad oligarhid elu üle ei nurise. Olgu rahakotis grivna või dollar, raha eest saab kõike – seda ka Ukrainas.

Promenaadil: Suhkruvati müük Odessas. (Kerli Nõu)