Teekond algas juba aastaid varem, kui vaatasin üht raju dokkarit: „Big River Man“, mis räägib ühest segasest 66aastasest Sloveenia vanamehest, kes ujus Amazonase jõe kogupikkuses läbi. Vaatasin ja mõtlesin, et kui minust poole vanem, tugevas ülekaalus, ujumiste vahepeal viskit kulistav taat suudab ujuda 8000 kilti krokodillide, piraajade ja madudega, siis asi see mul ujuda pole natuke avavetes.

KATSUMUS: Ootasin tundidepikkust võitlust hoovuste, külma vee ja tigedate haugidega, kirjutab üle Soela väina ujunud Alan Adojaan. Foto: Erakogu

Mõeldud – tehtud. Hakkasin ujuma jõgedes ja järvedes. Siis tulid juba pikemad distantsid. Kuni üks hetk oli plaan selge – Noarootsist Vormsile. Sõber Priit tegi mulle eskorti (paadiga, mitte seda, mida teie mõtlesite) ja neli aastat tagasi ujusime üle Voosi kurgu ehk Noarootsist Vormsile. See on üsna kehv koht ujuda, kiire hoovuse ja jaheda vee tõttu, ent lühim distants, mis kolme suurima saare ringis leidub. Aega läks kaks tundi ja kaldale jõudsin lõdisevana ning väsinuna. Ent milline emotsioon!

Plaan oli peagi järgmised distantsid ujuda, ent eri põhjustel polnud see võimalik kolm järgmist suve. Aga sel suvel hakkas jälle kripeldama. Meri kui vannivesi, kuidas ma ei uju? Selleks, et üle väina ujuda, peab palju soodsaid asjaolusid kokku langema, muidu oledki nagu vannipart seal meres, täiesti looduse meelevallas.

INIM­SAARMAS: Alan Adojaanil vedas ning tehtud olid nii eeltöö kui ka varustuse ette­valmis­tamine.

Soela väin pole just lihtne koht. Kõik mu Hiiumaa sõbrad hoiatasid kõva hoovuse, tuulte ja muidu raskete olude eest. Väikeste munadega ei maksa mõeldagi. Ent kuna Saaremaal mul paati polnud, tuli siiski võtta, mis pakkuda oli. Eelmine neljapäev langesid kokku kõik soodsad olud: vesi ja õhk, 23 kraadi, ideaalne ja mitte liiga palav. Tuul oli lõunast ehk siis täpselt selja tagant ning vaid 1 m/s, hoovus oli 10 cm sekundis ja laine 5–10 cm kõrge. Sellised tegurid võivad plaani pekki keerata: hoovus kannab minema või loksutab laine tasakaaluelundi segi ja hakkab väga halb.

Võtsin endale laenutusest kalipso, et mitte ära jahtuda, soetasin hoo andmiseks pinnalestad ja apteegist merehaiguse kapsleid ja vaseliini, et liikuvad osad ära ei hõõruks – vana nipp. Seejärel tegin suure termosetäie kuuma teed, ladusin kotti šokolaadi ja banaane ja spordigeele ja energiabatoone ja tulin tulema. Praamile jõudsin viimasel minutil. Olemine oli päris kehv – unine ja kõht valutas ja pea käis ringi varasest tõusmisest.

Hiiumaal oli paadiga vastas Taits, rõõmus nagu alati. Viskasime nalja ja sõitsime poodi, kust sai söögisoodat, väikese viski ­Sloveenia vanamehe terviseks, paar pudelit vett ja nätsu. Seejärel lendasime Sõru sadamasse, lasime paadi vette ja kütsime Saaremaale. Sõidu ajal ladusin kalipso selga, vaseliinitasin kõike, mida andis, ja mauh vette. Lonks viskit ka julgustuseks. GPSi järgi otse üle on 5,5 kilti. Aga no ikka ujud kogemata siksakkis ja kerge tiiruga, nii et võib-olla kogudistants oli 6 kildi kanti. Basseinis ujun kilti 20 minutit, aga meri on teine asi, ei uju ka täiskiirusel, seega planeerisin umbes 3 tundi koos puhkepausidega. Reegel oli see, et eskortpaati ei roni, puhkad pinnal hulpides.

Alustasin rahulikult, eelmisel korral rapsisin alul liialt ja see väsitas ära. Natuke võttis aega, enne kui hingamise korda sain. Siis edasi läks mõnusaks. Vesi oli soe ja läbipaistev, enamik aega nägi põhja, taimi ja kalu. Tunne oli nagu snorgeldades – muudkui sulista ja uudista. Kuskil poole peal oli tunda ka külma hoovust, mis natuke kõrvale kandis, ent olin ise kiirem ja tõstsin tempot. Keset merd oli äkki nii madal, et sai kätega põhja katsuda. Seisin siis vööni vees ja tegin minutise joogipausi. Tundus nagu sohitegemine, ent olin kogemata leidnud üles keskel asuva madaliku. Teine pool läks juba kiiremini, Sõru sadam oligi korraga käeulatuses ning 2 tunni ja 33 minutiga ujusingi üle Soela väina. Praam, muuseas, sõidab ligikaudu tund aega.

Järgmine aasta siis järgmine väin…