Aldo Maksimov: Elust Samosel: kuumus, kool, töö ja lõbu

Et Ekspressist saab neil päevil lugeda ka majanduspoliitilist ülevaadet kriisi tagamaadest kreeklase silme läbi, siis mina jätkan sisevaadet Kreeka ääresaarelt, võtkem siis seda kui sisserändaja päevapilte. Nagu üks kohalik „mesinik" mulle äsja ütles (kuuldes, et olen pooleldi ajakirjanik), on Euroopas kirjutatud Kreeka ja kreeklaste kohta viimasel niipalju jama, et katsugu ma ikka leida inimlikumaid teemasid ja valida võimalusel tänava päikselisem pool.

Kuumus on tabanud kõiki siin maanurgas. Öösel 29-30, päeval 35-38 varjus. Peab tunnistama, et kohalikud taluvad kättejõudnud kuumalainet ehk isegi sama raskelt kui põhjamaalased. Vedelevad räntsakil maas, laibanägu ees ja imevad külmi jooke sisse. Ja nii nagu kassidki, aktiviseeruvad alles vastu ööd, mil on võimalik teha äkilisemaid liigutusi ilma, et särki peaks kohe välja väänama.

Lugesin vist Emmanuil Sinoue raamatust, et mõningail hinnangul on Kreeka, Argentiina ning veel samadel laiuskraadidel asuvates paikades päike kõige intensiivsem. Magama ei tohi keskpäeval päikse käes jääda, auk tuleb sisse. Meil siin Ormose külas käib juba mitu nädalat ringi üks keskeas suurt kasvu saksa turist, kes esimese nädalaga tõmbas endale peale tugeva leekivpunase kooriku. Maria, kelle restorani härra sageli külastab, hüüatab siis juba kaugelt: „Oo, red boy!!" Tahtmatult on saanud kahemeetrisest aarialasest meie rõõmus kangelane, Red Boy, eriti pärast seda kui ta tellis ükspäev Marialt vähisalatit.

Samos, Ormose küla, täna, siin ja praegu. Endiselt valitseb rahu, turiste käib mõõdukalt, oluliselt vähem kui loodeti. Eile lõppes pätakatel kooliaasta, see tähendab algklassidel. Vanemad klassid saavad tunnistused alles 30. juunil. See-eest tuleb neil uuesti kooliorjusesse minna ka alles 15. septembril, mil enamusel kreeklastel lõpeb iga-aastane pikk puhkus. Naabriplika näitas ka tunnistust: hinded (sõnades) väga heast rahuldavani - seega on tegu täiesti normaalse teise klassi tüdrukuga, mitte priimusega. Inglise keel oli kolm, kuigi teise klassi tüdruku kohta räägib ta seda minu arvates piisavalt hästi.

Kreeka ja muu press kirjutab ajude massilisest väljavoolust Kreekast (ka Postimehes ilmus väike jupp). Nagu seal mainitakse, pole kodanluse ja ka keskklassi noorte peade lahkumises midagi uut, viimase sajandi jooksul on sarnast rahvaste väljarändamist olnud ennegi. Kuid alarmeerivaks peetakse just keskklassi sedavõrd suurt tungi lahkuda. Teisalt, Kreeka maapiirkondadest, nii ka saartelt on noored linnadesse ja välismaale lahkunud aastakümneid ja sel pole praeguse masuga mingit pistmist. Paljudel saartel polegi õpingute jätkamiseks mingit võimalust.

Vastupidiselt ametlikule infole on paljud 30-aastased (ju siis mitte nii andekad ja edasipüüdlikud noored) jällegi just viimasel ajal maakohtadesse naasnud, sest kui kivist linn ei toida, siis maa annab mõningase tööga ninaesise kätte. Niisamuti on siia nagu mujalegi Kreekasse saabunud arvukalt albaanlasi, keda võibolla ootamatultki näeb tublit tööd tegemas, adrad ja kastekannud käes. Vahest peatuvad meie külas mustlasedki, hobuvankrite asemel istumise all väsinud Toyota kaubikud.  Sealt müütavad nad kõikvõimalikku majapidamiskraami, plastmasstoole,- laudu, linu, rätikuid, nõusid jms. Sõidavad ringi - mees-naine ja lapsed ning kuidagimoodi mahuvad ka ise magama selle kaubiku taharuumi. Pood-buss täidab eluaset. Kurb ja romantiline.

Samosel on haridusega pisut parem seis. Siin on neli või viis keskkooli-lütseumit, kaks kutsekoolilaadset asutust ning Karlovassis ka reaalkallakuga kõrgkool. Õigupoolest on tegu Egeuse Ülikooli haruga Samosel, nimega University of the Aegean School of Science. Erialadeks matemaatika, informaatika ja kommunikatsioonieriala ning lisaks see teadus, mis uurib matemaatilisi ja statistilisi meetodeid, hindamaks riskifaktoreid kindlustuses ja finantssektoris. Vägagi päevakohane, peab ütlema... Too ülikool suuruselt teises linnas Karlovassis tähendab ühtlasi, et noored inimesed pole saarelt päriselt kadunud, osadele neist jätkub kunagi rakendust kohapealgi.

Üks huvitav ja pentsik moodustis paikneb otse meie külas, see on Archipelagos ehk Egeuse mere ala säilitamise instituut (Institute of Marine Conservation). Tegu on hulga noorte inimestega erinevatest riikidest, kes elavad ja töötavad siin ja kõrvalsaarel Ikarial umbes pool aastat ja nii aastast-aastasse. Enamus neist veel õpib ja saab stipendiumit, osa aga töötab poole-või täiskohaga. Lisaks merebiloogilistele uuringutele tegelevad nad ka metsade, loomade ja muu ökosüsteemi uuringute ja kaitsega. (www.arcipelago.gr).

Kirjutan sellest „arhipelaagi kambast" seetõttu pikemalt, et tegu on minu nägemusel väga meeeldiva töökeskkonnaga keset merd ja päikest; hea eestlastelgi teada. Töö on kindlasti huvitav, vaba aega  paistab käes olevat üksjagu ning seltsielu üle ei saa ka kuidagi kurta. Mu kreeklasest sõber Mike näiteks ei usu, et nad siin mingit tööd teevad: „Istuvad päev läbi kas facebookis, rannas või kohvikus, õhtul aga ööklubis. Mis sel elul viga kui Briti valitsus ja Euroopa Liidu vastavad kanalid selle eest maksavad." Osa neist ikka midagi teeb, vahest käivad nad lähimas Marathokampose koolis loenguid pidamas, delfiinide elust näiteks. Kuivõrd siia on sattunud ka ukrainlasi ja poolakaid, siis peaks õppeasutus olema avatud ka eestlastele, kuid konkurents siia on üsna kõva.

Olen lõppu pajatanud ikka mõne loo sestsamast pizzabaari Mike'ist, neid on mul veel varuks. Terve küla meenutab siiani lugu sellest, kui väike Mike oli seitsmeaastaselt läinud vanaemaga kirikusse armulauale. Mike oli pikalt kurvastanud asjaolu tõttu, et alati andis kirikuisa talle maitsvat veini vaid pisikese lusikatäie. Ükskord võttis siis Mike kodust kaasa omaenda lusika ning kui Ormose kirikus kord tema kätte jõudis, ulatas ta pühaisale põuest mehise kastmelusika. Terve väike kirik oli naerma puhkenud ja meenutab seda hommikut juba 20 aastat.

Pidage vastu, nii nagu meie peame!