Aldo Maksimov: Kreekas algas kalmaari- ja seksihooaeg
Palju üksikud või üksi puhkusele saabuvad saksa, norra, rootsi jmt riikide 40-60-aastased naised peavadki seda silmas, tulevad siia ja jäävad ootama, mis juhtub. Noorem osa kreeklastest lõpetas 30.juunil kooli- ja tudengiaasta ning noodki on saartele laiali valgunud.
Veel Eestis elades rääkis mulle üks tuttav inglise keele õpetajanna Ateenas ekslemisest. Õitsvas keskeas naisterahvas sattus kuskil Monastiraki (ikka kesklinn) piirkonnas pisikesse poodi, mille tagaruumi rippkardinate vahelt imbus välja maikas vuntsidega mees. Ei tea tõesti, mida Mari sealt otsis, aga tema kohmetule lausele: „Hee, I just looking some real greek thing" jäi peremees küll korra vait ent ütles seejärel kohe: „Go inside my lady, i show you real greek thing."
Meil siin Samoselgi on tunda innaaega, koeradel, kasside, sisalikel, inimestel jne. Ma ei räägi ainult isiklikust kaleidoskoobist. Mu hollandlasest sõber Aaldert elab kõrvalküla Kampose külje all üksiladases majas üksildase ranna veeres. Ühel päeval siis ta seal vedeles ja tegi omi harjutusi - Aaldert on zenimees. Temast 30 meetrit eemale ilmus samuti aarialasest naisterahvas, kes vabastas end kõigist paeltest.
Läks mööda 15 minutit, üleval tee peal peatus mootorrataas ning täpselt 15 meetrit Aaldertist ja 15 meetrit tundmatust naisest maandus tundmatu kohalik suurus. Aaldert luges raamatut edasi ja hindas olukorda. Kreeklane nihkus iga minutiga naisele lähemale, misjärel naine suundus ujuma, mees järgnes talle. Nad tulid koos välja, kuid naine oli vait ega naernud. Aaldert soovis lahkuda, läks küsis naise käest, kas kõik on ok, naine vastas et jah. Võimalik, et naine oli kogenematu ja esimest korda sellistes vetes.
Taoline artikkel võib muidugi kutsuda esile pahakspanu ja hukkamõistu meie (teie) feministide poolt. Aga tühja. Niisugune skeem toimib enamuses lõunamaades. Üksikud või oma aferistidest-karjeristidest meestest tüdinud naised lendavad sõbrannaga Rhodosele, Tenerifele või Bulgaariasse ja teevad oma Olofile vuntsid pähe. Olof arvutab samal ajal Dow Jonesi indeksit ja mõtleb, kuipalju on mõistlik naise arvele raha juurde kanda.
Kohalikus ööklubis (Samos-Ormos) on higine õhkkond. Koht ise kannab nime Pithari, mison siinmail laialt kasutuses olev suur savist lillepott.... 145 elanikuga külas on ööklubi kolm korda nädalas ääreni rahvast täis, eks siin käivad ka ümberkaudsed. Kõrval rannas silduvate paatide juurest öösel mööda jalutades võib kuulda kiljeid, turtsatusi, oigeid... Märkamatult ärkab unine küla õhtupimeduses ellu.
Värsked kalmaarid
Ah et kalmaaridest. Kui paljud teist, lugejad, on söönud värsket kalmaari? Mitte kalmaarirõngaid ega täidetud kalmaare, tomat ja juust sees. Erinevalt kalmaarikonservist lõhnab see imeliselt hästi, ta pole liha ega kala, kuid see lõhn on oivaline. Mu abikaasa töötab siinses restoranis ega lase armsaks saanud turiste viimasel päeval enne ära, kui nad on maitsnud värsket kalmaari. Ja nad ei kahetse kunagi.
Üldse on turistid - selle sõna igati heas mõistes - alati kurvad, kui nad peavad järgmisel päeval lahkuma. „Meie viimane õhtu," ütlevad nad kohates ja ohates. Vaatavad joogimajas langevat päikest ja muutuvad kidakeelseks. Isegi kolm nädalat siin veetnud homodest Hollandi pensionil raskeroki mehed, kes samuti ülehomme lahkuvad, läksid eile härdaks ja kippusid välja tegema. Ma muidugi tere asemel küsisin ka, et kas nad on vanad Accepti transamehed. See ajas tätoveeritud paaril harja korraks punaseks. Ruttasid selgitama. Üks teadis isegi Arvo Pärti.
Fresko kalamari. Värske kalmaar niisiis, nagu ütleb vana Manolis, kergitab libiidot. Manolisel on muideks imeline päevarütm. Kell kaheksa ärkab, avab restorani. Kella kaheni teenindab kalamehi ouzo-mezega ja üksikuid turiste ning joob õlut. Siis sööb ja läheb magama. Kell pool kuus ärkab ja on torssis, joob kohvi ja teeb paki sigarette. Siis hakkab teenindama ja õlut jooma, mis lõpeb kuskil enne keskööd. Siis kobib oma suitsupaki ja vägumihkliga kõrvalrestorani, kus käivad noored tüdrukud. Sealt edasi minnakse ööklubbi, aga kell kolm läheb Manolis sealt otse kalale, kaasas termos kohviga, suitsud ka. Kell 6-7 on ta tagasi. Magab kaks tundi ja kõik algab uuesti, mees on täiesti värske! Vanust on tal ka kõigest 62 aastat.
Värsked kalmaarid aga meenutavad suuri taskuid. Neid praetakse lihtsalt kergelt pannil, grillil kuivaksid nad liialt kokku. Serveeritakse tavaliselt kolm kalmaari taldrikul. Hind kõigub 6-8 euro vahel (ca 100 krooni). Seega tuleb teha oma tõekspidamistes korrektiive, eriti kui meenutada nõukaaegseid kalmaarikonserve. Mäletan, et kui 1987. aastal ühe sellise Võru-Tartu bussis õlle kõrvale avasime, kolis muu rahvas bussi teise otsa. Lootustandev muusik Jaagup Kreem ja meie teised ei lasknud end sellest kuigivõrd häirida. Nii et kui ma täna mõtlen kalmaarist, meenub vallatu noorusaeg, muinsuskaitsepäevad, malevasuvi...
Puhkus puhkuses
Otsustasime, et vajame puhkust. Jätsime mõned lapsed koju ja hankisime laevapiletid Fournile. Saar (või saarkond) siin lähedal, kuhu sõita kulub umbes kaks tundi. Fourni on väike saar, kus pole lennujaama, samas aga peatuvad siin näiteks suured laevad kolm korda nädalas. Me tulime väikse laevaga ja see tähendas näiteks seda, et tagasiteel käis tormiga laine üle välisteki. Sees seevastu valitses tappev kuumus ja õhunappus, kõigutas aga samamoodi. Selline puhkus niisiis. Kapteni hääl reetis igatahes ärevust.
Fourni on ilus väike saar keset Ida-Egeust, elanikke peaks olema seal üle tuhande, kaasas olnud Austria George nii ütles. Fourni ei ole nii roheline nagu Samos, samas on elu veel arhailisem ja vanamoodsem kui neil suurematel Ida-Egeuse saartel - kellele see meeldib, see teadku. Sadamas on kuus-seitse kõrtsi, kolm-neli poodi, majad on kõik valge-sinised ja inimesed meeldivad. Umbes neljal tasapinnal merega leidub veel tänavaid. Mida inimesel veel vaja? Laev käib, post ka, kohvikud-söögimajad, poed, arbuus kasvab.
Aga Fourni pole Samos. Nii kaunist paika kui meie saar, teist ei ole... Seda tõdemust kuulsime tagasi tulles nii rändajate endi kui kinnituseks ka põlisasukate käest. Enamus ümberkaudseid saari nii Ida-Egeuses kui Dodekaneesides on muserdavalt kivised, siin valitseb enamuses rohelus. Samas kannatab Samos koos muu Kreekaga turismi varjusurmas. Kui mais näis korraks, et inimesi ikka tuleb ja tuleb siia puhkama, siis juuli alguses on pilt päris nukker. Suurem osa eurooplasi küllap ei teagi Samosest midagi ja ega Samos ise ka ülearu ennast ei reklaami. Pole halba heata ja vastupidi.
Käisin mõni päev tagasi kõrval suuremas külas - Kamposes jalutamas ja tõdesin, et kella kaheksa-üheksa vahel õhtul (mis on peamine õhtusöögiaeg tavernides) oli enamus kohti tühjad. Mainimisväärselt jätkus rahvast kahte söögimajja, ülejäänud kolmekümnes istus inimesi kas lauatäis või paar. Palju on kuuldavasti tšehhi turiste, aga nemad ei pidavat raha kulutama.
Ilusat suveharja!
