Ameerika tööandja talve-, suve- ja muid päevi ei korralda, ei korralda ka töötajatele mingit muud tilu-lilu. Ta korraldab tööd ja maksab palka, iga nädal. Põhimõte on väga lihtne: tee tööd, tooda tulu ja sinu pingutused korvatakse väärika teenistusega selliselt, et kõiki vajalikuna tunduvaid hüvesid saad endale ise lubada ja rohkemgi veel. Töökohtade loomine on au sees ja sellest koorubki välja, et sul on alati valik, kas oskad müüa enda aega või soovid müüa teiste aega. Nii lihtne see ongi. Tahes-tahtmata hakkadki uskuma, et majanduseeksami sissejuhatus vastabki tõele, ainult Rehepapile on see kõik lihtsalt veidi võõravõitu.

Võõravõitu paistab ehk seegi, et Ameerikas tööl olles kõik pingutavad. Rehepapp võtaks siin sirge joone ja arvaks avalikult, et tegemist on pugemisega. Ameeriklasel on aga ülioluline, et ta on ennast tõestanud. Oma vahest veidi piiratud silmaringi korvab tööline usinuse ja püüdlikkusega. Pingutamist märgatakse ja hinnatakse. Tulemus maksab ja keeruliste lausete moodustamise ja sooja õhu puhumisega kuskile ei jõua. Pingutama innustab seegi, et tavaliselt väikese või keskmise suurusega ettevõttes töötavad „kõik“, firmajuht täpselt samuti nagu töölised. Tavaliselt on omanikul sedavõrd rohkem oskust ja kogemust, et oma töö hulga ja tulemusega sunnib ta märkamatult kõiki pingutama.

Ameerika tööandja talve-, suve- ja muid päevi ei korralda, ei korralda ka töötajatele mingit muud tilu-lilu. Ta korraldab tööd ja maksab palka, iga nädal.

Väike erinevus on jäänud silma Rehepapi kodumaal: kui seal firmat omav ettevõtja on endale mingite asjaolude kokkulangemise tõttu palganud juba paar töölist, hakkab ta tootmispinda kokku tõmbama ja kabinetti ehitama. Ettevõtte võimekust ületav ja hukule määratud Mersu liisinguleping on juba sõlmitud. Kesksuuri firmasid juhivad juba tõelised suurärimehed, kellele ei sobi enam protsessides osaleda, vaid nende aeg peab kuluma väärikat seltsielu elades ning näiteks ennast ja teisi koolitustel ja konverentsidel osalemisega lõbustades. Olen ka kuulnud, et juba üsna keskpärast firmat saab juhtida nagu fondi.Ühendriikides räägivad fondijuttu ikka pangandusinimesed nendega, kellel on fondidesse midagi paigutada ja kes liigutavad reaalset kapitali.

Kui ollakse hõivatud ja aega ei jätku kõigi ja kõige jaoks, siis loomulikult pere ja lähikond kannatavad. Ameeriklaste peretraditsioonid ja koosolemise kombed erinevad paljuski Maarjamaa omadest. Lühidalt võib ka selle viia ühisnimetaja „efektiivne“ alla. Pühad ja pühapäevad kuuluvad perekonnale ning perekondlik puude ulatub kaugele, pere vanima liikmeni. Ühised hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid on iganädalaste toimetuste lahutamatu osa. Kõike seda tehakse suure pühendumise ja siirusega. Põhjamaa hing tundub hoopis jahedam ja selliseid läbimõeldud perevisiite Eestimaal üleliia palju ei meenu. Ka perekonna loomine kätkeb USAs Eestiga võrreldes tuntavalt teistsugust väärtust: perekond on püha ja kogu ülejäänud elukorralduse alus. Praegu presidendivalimiste eelõhtul täidavad kandidaatide pered kaasmaalaste kodudes teleriekraane. Lausa võimatu oleks ette kujutada presidendikandidaate ilma perekonnata avalikkuse ette astumas – perekond kinnitab selle persooni tasakaalukust, jätkusuutlikkust ja vastutusvõimet. Eestimaal muidu tubli peaminister näiteks on lausa rahvale ise välja öelnud, et tal selle abielu sõlmimise jaoks pole lihtsalt aega jätkunud. Ehk siis veel rohkem busy kui ameeriklane? See sõnum ei toeta perekeskset ja stabiilset ühiskonda ning sellega kaasnevaid väärtusi.

Ühendriigid on sõdinud palju. Eesti mitte nii palju. Sõdivad riigid, kuid elu kaotavad sõdurid – inimesed. Ei ole võimalik võrrelda langenuid ja vigastatuid ning suhestada neid rahvastikuga erineval maal. Iga sõjas kaotatud elu, sõltumata selle tegevuse üllast eesmärgist, on suur kaotus kogu rahvale, rääkimata lähedastest. Olen tahtmatult leidnud ennast mõtlemast sellele, miks Eestimaa ei suuda tunnustada oma vapraid kaitseväelaseid nii, nagu teeb seda meie suurim liitlane? Kindlasti on ka täidetud kohustused hukkunud sõdurite lähedaste ja haavatasaanute ees, kuid on veel miski, mida vääriksid need inimesed, kes oma eluga riskides on ellu viinud globaalpoliitika otsuseid: see on avalik tähelepanu ja tunnustus. Turistist Rehepapp võib arvata, et Ühendriikides on iga päev mingi püha, kuna lipud on kogu aeg väljas. Ongi püha, sest rahvas tunneb uhkust iga päev oma lipu, oma hümni ja riigi üle. Vastukaaluks meenub Tallinna linnavalitsuse määrus, mis korraldab ja käsib lippu heisata teatud päevadel nii sama varmalt, kui kohustab seda isamaa sümbolit langetama nagu kord ja kohus!? Justkui keegi muidu ei tõmbakski lippu vardasse?

* – Autor, kelle isik on toimetusele teada, soovis kasutada pseudonüümi