„Kui meid kohe ei aidata, siis on see meie tsivilisatsiooni lõpp,“ teatab Nada, lapsena Kanadasse emigreerunud Iraagi assüürlane paatosega, kui mööda auklikke teid Mar Qayoma koobaskirikusse ristimistseremooniale loksume. Tumeda juuksepahmakaga naine käib igal aastal korra kodumaa Põhja-Iraagi maaliliselt kaunites mägikülades. Lahvatanud on suur kevad – mäed ja orud on neoonrohelised, kõikjal õitsevad lilled. Nostalgia, mida ta kodumaa suhtes tunneb, on teise põlvkonna emigrantidele omaselt emotsionaalne. Mõned suudlevad kodumaale jõudes maad ja tätoveerivad kehale Assüüria lipu või muid sümboleid. Nada tahaks tagasi tulla, kuid Türgi ja Kurdistani vahelisel eikellegimaal pole elu turvaline.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel