Olen viimasel aastal sidunud kaks oma armastust – Brasiilia jiu-jitsu ja reisimise. Võistlen parasjagu Melbourne’is, Austraalias, kui käib raks. Haiglas selgub: vasaku jala pindluu on nii hullusti katki, et vajab opereerimist.

[--] Silmitsen kurvalt kipsi mähitud jalga ja vaatan haiglaaknast välja. Näen Melbourne’i pilvelõhkujaid. Miljonivaade. Kas saan veel käia neil teedel, kohtuda nende üle mõistuse sõbralike inimestega, kes on saanud nii kiiresti nii kalliks?

„Raisk,“ pomisen eesti keeles ja neelan pisaraid. Mind saadetakse koju. Jätan kõige ja kõigiga rutates hüvasti. Asju pakin varahommikuni.

Eesti Ekspress, Kohver, 16. jaanuar 2016

See sinine American ­Touristeri kohver, mida Tallinna lennujaama ees taksojuhi abiga takso pagasiruumist maha tõstan, on seda teed varemgi käinud. Kahe aasta eest tõstis mu isa selle autosse. Mina seda teha ei saanud – olin ratastoolis. Seljataga oli 30 tundi reisimist. Järgmine peatus oli Tartu ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakonna opilaud.

Katkine jalg parandati kruvide ja kirurgilisest titaanist plaadi abil ära, aga katki oli miskit palju suuremat. Austraalia kummitas mu unedes nagu mingi Sõnni tähtkujus sündinud nõukaaegne jonnipunn. Vahel kadus, aga tuli alati jälle.