Baski bareti varjus
Baskimaa erineb Hispaaniast nii keele kui kriisi märkamatuse poolest, kirjutab Martin Raud.
Rongireis Brüsselist Bordeaux’sse on suht pikk ja igav – rohkem kui kuus tundi läbi lauge, vihmast uhutud Kesk-Prantsusmaa. Mul tuleb selles majesteetlikus veinilinnas kiiresti ümber istuda, et jõuda enne õhtut oma lõppsihtkohta Baskimaale.Reisi eesmärk on lisaks asjatoimetustele vaadata ära kuulus Guggenheimi muuseum Bilbaos ning kasta end korrakski, kas või jalgupidi Biskaia lahte La Concha rannal San Sebastiani linnas, kus saab kuuldavasti jube hästi süüa ja mis on Euroopa kultuuripealinn aastal 2016. Kougin kotist lugemisvaraks Anthony Bourdaini “Koka rännakud” ja süvenen baski peatükki *.
Mind ootab ees üks väike, iidne, aga trotsi täis rahvas, kes elab siin- ja sealpool Hispaania piiri, räägib arusaamatut keelt ja on hullult uhke oma päritolu, kultuuri, barettide, tintmustade juuste ja siniste silmade üle. Baske peetakse meie kontinendi üheks vanimaks rahvuseks. Vägev!
Baskimaa (ehk Euskadi) sümbol on barett (txapela): mitte, et keegi seal tänapäeval seda enam peas kannaks. Ei: baskid kannavad seda oma hinges – see on nende rahvuslik idenditeet, iseseisvusiha ja poliitiline ideoloogia. Suveniiripoodides on nad siiski vabalt saadaval.
Reisijuhid soovitavad poliitika ja ETA teemal kohalikega mitte vaidlusi alustada ja mul pole seda plaaniski.
Bilbao vastab ootustele. Ta pole ammugi enam hall ja igav tööstuslik dinosaurus nagu veel dekaad tagasi, vaid nüüdisaegne, praktiline, elav ja nooruslik linn. Inimesed on hästi avatud ja sõbralikud ning võtavad elu nii, nagu ta on, nakkavalt suursuguse mõnuga.
Guggenheim on oma futuristlikus julguses jalustrabav ehitis nii väljast kui seest ja võtab parasjagu energiat nagu suured kunstimuuseumid ikka (13.50 eurot). Matk vanalinnast piki jõekallast muuseumini võtab 15–20 minutit.
Et Hispaania majanduskriisi all rängasti kannatab, nagu teleuudised meile pidevalt pajatavad, ei paista Baskimaal välja ühestki otsast.
Võib-olla pitsitab elu hetkel tõesti karmimalt kusagil Madridi äärelinnas või Galiitsia külades – Põhja-Hispaania on jõukas regioon, kus on klantsitud luksuspoed, puhtad tänavad ja hästiriietatud kodanikud. Ainuke, mis sel teemal silma hakkas – Bilbaos siin-seal akendele ja rõdudele riputatud valged protestilipud, millel käärid ja keelumärk (ei uutele valitsuse kärbetele). Samuti pole linnapildis näha kerjuseid ega kahtlast kriminaalset elementi. Mägised kiirteed Baskimaa linnade vahel on ideaalses korras, kuigi tasulised.
San Sebastiani võib kergesti jätta oma südame: seda haruldaselt kauni loodusliku asukohaga supluslinna on võrreldud Rio de Janeiro’ga, kuigi märksa väiksemas formaadis ja palju kenama arhitektuuriga. Ka siin valvab linnaelanike rahulolu määratu Jeesuse kuju lahesopis asuvalt mäetipult. Valgete reelingutega rannapromenaad on üks mõnusamaid paiku, kus sihitult uidata ja inimesi vaadata; kus Hispaania kuulsad, edevad ja ilusad heameelega patseerivad ja kuhu jõukad penskarid endile merevaatega kortereid soetavad. Merevesi on läbipaistev, soe ja heleroheline, õhk mahe ja merelõhnaline.
Kohe-kohe algab Kuursaalis iga-aastane rahvusvaheline filmifestival, mis toob Donostiasse (see on linna ametlik baskikeelne nimi, elanikud reageerivad nimele donostiarras) glamuurseid tegelasi niit- kui sealtpoolt Atlandi ookeani. Ainuke, millega Donostias totaalne kamm paistab olevat, on parkimine. Paljud kesklinna tänavad on muide ainult jala käidavad. Kui suurem osa vaatamist väärt kohti on üle vaadatud, tasub sooritada näiteks 40minutine sõit lõbulaevaga piki lahesoppi ja Santa Clara saarele (8.50 eurot) või minna San Sebastiani mereakvaariumisse.
Pintxos on kõike muud kui see, mida maailm tavaliste, hispaaniapäraste tapas’tena tunneb. Iga saiaviilule ehitatud suutäis näeb välja nagu väike kunstiteos, mis on kujundatud hoole, armastuse ja fantaasiaga ning eranditult värsket toorainet kasutades. Pärastlõunati laotavad kokad püstijalabaarides lettidele sellise värvidemängu, et pea hakkab ringi käima. Kala (heik ehk cocoched või tursk ehk bacalao), krevetid, anšoovis, seened, Serrano toorsink, küüslauguvorstid, oliivid, pallikesed lambalihast, morcilla (verivorst), grillitud paprikad ja jumal teab mis veel – võta ainult taldrik ja vali välja, mida hing ihaldab. Keskmise söömaga inimene saab ainult nendest hõrkudest ampsudest kõhu täis. Navarra ja La Rioja veinid nagu ka kohalik txaoli (noor valge vein), siider ja zuzito (väike õlu) maksavad mõnes nurgataguses baaris vahel kõigest euro klaas. Alkohoolikud, olge hoiatatud! Soliidsed restoranid avavad uksed alles kümne paiku õhtul ja kell üksteist lauda istuda on täiesti tavaline nähe.
Ametlikel või mitteametlikel andmetel on San Sebastianis kõige rohkem Michelini tärnidega pärjatud restorane Euroopas. Ossasuna on baski keeles terviseks (ja kutxa tähendab pangaautomaati, samuti mittevähetähtis fakt)!
Teisele poole piiri, Prantsusmaa Baskimaale jääv kuurortlinn ja surfamisparadiis Biarritz, mis kõlab nagu pauk-kompvek ja kuhu ma viimati sattusin vist kahekümne aasta eest, seekord ajapuudusel minu reisigraafikusse ei mahu. Nagu ka Vitoria, Zarautz ja Guernica Hispaania poolel. Aga pole hullu, jäägu järgmiseks korraks! Ma tean kindlalt, et ma tahan õige varsti selle Baski bareti varju uuesti tagasi tulla.
