Eksootilisel Nicaragua rannikulinnal Bilwil on Eestiga mitmeid sarnasusi. Nagu laulus „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ jalutavad ka Bilwi tänavatel noored kenad emad ja nende emad, kes ei ole enam kenad, ning nagu Eestiski, peavad kõik väravad, uksed ja aknad olema lukustatud-riivistatud, et su asjad omapäi hulkuma ei läheks. Kolmandaks analoogiaks, mida mujal maailmas väga sageli ette ei tule, on linnatänavatel ringi kakerdavad joodikud. Neil kõigil on oma nägu ja oma lugu, üks põnevam kui teine.

Esimene tänavajoodik kellega ma tuttavaks saan, on hallipäine kreool. Astun ühel õhtul, sumin sarvede vahel, kõrvaltänava restoranist välja. Mu ees seisab hallipäine räbalaisse riietatud must mees, 50 või enam aastat vana, kel vänge odava rummi hais käib ette ja taha.

„Anna mulle üks kordoba!“ sirutab ta käe välja.