Brüsseli põhjaraudteejaama betoonvõlvide all võtab saabujat vastu läppunud uriini­hais. Olen seda teravat lehka tundnud varem ühes Malaisia väikelinnas, kuid kuuma öö olid täis sirtsutanud kassid. Brüsselis on põhjuseks inimesed – sobiv tervitus Manneken Pis’ kodulinna!

Sheraton veidi maad eemal pole eriti kallis – nädalavahetustel võib toa hind langeda 79 euroni –, kuid kodutu, kes hiiglasliku võõrastemaja ees oma võidunud madratsil magab, ilmselt ei tea seda. „Merci!“ tänab vanamees automaatselt, kui münt ta papptopsi kukub. „Merci!“ kähistab ka naiskerjus, kes kükitab sadakond meetrit Grand Place’i poole ühel põlvel, hääl trotslik nagu väiksel Myl.