Kuid kui hommikul asjad pakin ja taksole tõttan – taksomaffia on Phuketil jõuline, Uberit pole ligi lastud ning näiteks lennujaamast linna saamine võtab enam-vähem sama aja ja raha mis New Yorgis –, ootab mind ees sootuks teine maailm: Phuketi idaküljel paiknev Naka saar. Tollel rannikust vähem kui kilomeetri kaugusele jääval mägisel ja metsasel maakillul on hotelle vaid üks ning ka hinnad on eksklusiivsusele vastavad – näiteks nüüd, jaanuaris, läheks nädalake The Naka Island, a Luxury Collection Resort & Spas kahele romantilise eraldatuse otsijale maksma 185 409,40 bahti ehk umbes 4760 eurot. Hea uudis on see, et tolle raha eest saaks lisaks peavarjule ka hommikusöögi, samas pääseks nelja Eesti keskmise kuupalga eest öömajale vaid kõige soodsamasse villasse. Kes tahab näiteks isiklikku rannariba, peab olema valmis rahakotiraudu veel laiemalt avama.

Ao Po sadamakesse jõudes tuhnin bahte teksade taskust. Mul pole rahakottigi.

Ajakirjanikule vastu tulnud mustas kostüümis tailanna haarab krapsti tulija mõlemad kohvrid ning asub nendega paadisilla suunas vudima. Kohvrid on hiiglarasked ja ilmselt kõige rääbakamad, mida Naka saarel kunagi nähtud, kuid tailanna – hiljem selgub, et resordi majutusdirektor – ei taha privileegist külalist aidata sugugi kergelt loobuda. Vaevaga õnnestub lõpuks vähemasti üks sumadan enda kätte tagasi saada.

Vööri veest välja ajades hakkab hotelli valge kaater kihutama taamal rohetava saare poole. On pisut tuulisem ja pilvisem, kui Taist oodata oleks tahtnud, kuid see lisab jamesbondlikku dramaatikat. Muide, James Bondi filmist tuttav Khao Phing Kan, mis gravitatsioonireegleid trotsides rohekast mereveest taeva poole kerkib, polegi Nakalt kaugel. Päevaga jõuaks meritsi ära käia.

„Legend räägib, et kunagi elas siin suur draakon – näete, see mägine saar seal on tema pea, see on keha ja too seal saba,“ jutustab majutusdirektor soravas inglise keeles nagu küllap juba sadu korda varemgi ja kui mööda kõrgel veel kohal kulgevat puukaid Nakal lõpuks valge liivariba ja põõsasteni jõuame, laseb mul nuiaga tonksata suurt gongi: et draakon ärkaks ja teaks külalise soove täitma tulla. See on üks saare legendidest – või kui soovite, siis osavast marketingist.

Luikvalges kleidis Airika Sirak on The Naka Island, a Luxury Collection Resort & Spa müügi- ja turundusdirektor (direktoreid on 67 villa ja 13 deluxe-toaga hotellil veel kahe käe sõrmede jagu, alustades inim­ressursside direktorist ning lõpetades innovatsiooni- ja operatsioonidirektoriga) on Jüri tüdruk. Eelmisel kümnendil töötas eestlanna Tallinnas Peterburi teel Hiltoni kõnekeskuses reservation sales manager’ina, kuid kui keskus suleti – vahepeal oli konkurents palku Eestis sedavõrd kergitanud, et kõnede vastuvõtt tundus tõhusam Glasgow’sse viia –, pakkus Hiltoni kett Airikale valikuvõimalust jätkata karjääri Malmös, Suur­britannias või Tais, Phuketil.

Airika pidas vanematega nõu ja valis Phuketi, kuid „esimesed nädalad ma ainult nutsin ja mõtlesin, et mida ma teinud olen, kultuurišokk oli niivõrd suur. Aasias on hospitality muidugi hoopis teistsugune kui Euroopas – Euroopas kohtad sa teeninduses harva tõeliselt ehedat siirust –, aga samas juhtus siin sageli ka seda, et annad inimestele eesmärgid kätte ja kõik noogutavad peaga, aga hiljem selgub, et nad pole sinust sugugi aru saanud või lihtsalt ei tahtnud teha, mida sa palud. Järelkontrolliprotsessid on Aasias meeletud. Nüüdseks ma olen juba transformeerunud! Kui peaksin praegu tagasi minema Euroopasse, siis ilmselt oleks jälle seal esialgu keeruline.“

Mõne aja pärast palkas Airika Hiltoni vana konkurent Marriott, mis ainsa globaalse hotelliketina kuulub veel ühele suguvõsale. Airika juhatas Marriotti Tai kõnekeskust ning lähetati siis tegema kolmeaastast karjääri Vietnamis, mis polevat töötamiseks sugugi „kerge maa“: „Ajaloolistel põhjustel on inimesed Vietnamis sellised „tugevad“; pole lihtne saada neid oma tahtmist tegema!“ Kuid läinud aastast on Airika tagasi Tais ning „tõstab nõudlust ja parandab hindasid“ korraga koguni kahes hotellis – lisaks Naka saare Luxury Collectioni hotellile ka Koh Samui Renaissance Resort & Spas. „Renaissance on muidugi viietärnihotell, mis kuulub premium-kategooriasse, ta pole luxury,“ tähendab Airika, rõhutades vaevumärgatava, kuid tähendusliku intonatsioonivahega erinevusi kahe hotelliklassi vahel. Samamoodi tõuseb ta hääl kergelt, hääldades ülevat sõna „villa“; võrreldes neid väikseid oma basseinide ja aiakestega maju 13 deluxe-toaga, mida Naka saare luksusresort nüüd on lisamas, et pakkuda klientidele senisest veelgi erinevamaid „hinnapunkte“.

Võtame kerge hommikusöögi – juustude, jogurtite ja teiste troopikakliimas kergestinärbuvate toodete jaoks on resordi buffet-lauda ehitatud eraldi külmtuba, mille aknad temperatuurivahest udused – ning vurame siis käänulisi teid pidi elektriautoga ühte vakantsesse luksus­hütikesse, kus öö maksab üle poole tuhande euro. Keset tuba on hiiglasliku baldahhiiniga valge voodi ja meri kohab vaid mõnekümne meetri kaugusel tihedate põõsaste taga, kuid resordi stiil on pigem rustikaalne – kiviklibust põrandad, privaat­aia nurkades vohav džungel ja tumedast talupoeglikust puidust vannitoalauad. Varem haldas neidsamu majasid eksklusiivne Six Sensesi luksuskett, mille kontseptsiooni üheks osaks on pakkuda jõukatele klientidele loodusega võimalikult suurt kokkusulamisvõimalust. Sel ajal polnud vannitubadel aknaidki ees.

Kes on need, kes tulevad siia eraldatud saarekesele privaatsust otsima? Palju on kliente Hiinast, palju on neid, kes otsustanud ärireisidel kogutud hotellipunkte lõõgastumiseks kulutada – selleks, et veeta resordis üks tasuta öö, peab lojaalsusprogrammiga seotud hotellides olema eelnevalt kulutatud 8333 kuni 12 500 dollarit.

Eestlasi Naka saarele väga ei juhtu, möönab Airika, kuid väidab samas, et eestlased on hotelliküsimustes palju rohkem teadlikuks ja „täiskasvanuks“ saanud. Aina vähem olla suhtumist, et võtame kõige odavama hotelli, mis võimalik (tõsi, ka mina ööbisin kolme­kümneeueroses).

Miks hotelliketid maksavad sageli üsna vähe inimestele, kes töötavad retseptsioonis või hoopis tubade koristajana? Kliendikogemuse seisukohast on need ju väga tähtsad tööd.

„Ma olen täiesti nõus, need on kõik niihästi füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnavad positsioonid,“ ütleb Airika. „Olen ise praktika ajal töötanud hotelli vastuvõtus ­Tallinnas, ma olen teinud toateenimist, ma olen olnud hommikusöögilauas. Kui sul tšekib korraga välja 30 tuba ja korruse peale on kaks koristajat ja sul on viisteist minutit keskmiselt toa peale, siis... (ta ohkab kuuldavalt).

PRIVAATSUS PRIVAATSUSES: The Naka Island, a Luxury Collection Resort & Spa üheks suurimaks trumbiks on ilmselt iga villakest teistest eraldav lopsakas rohelus. Ja eestlaste jaoks ilmselt ka turundusdirektor Airika Sirak.
Tubade staatus võis ju olla väga erinev. Mõni klient oli ainult maganud voodis ja käinud duši all, aga oli ka selliseid oh-my-god seisundis tubasid; selliseid, et võtame nüüd KÕIK välja ja hakkame ükshaaval tagasi panema. Aga samal ajal võib-olla front office kogu aeg helistab alt, et klient ootab tuba, ning samas tuleb ülemus ja paneb sõrme kuhugi vannikardina kohale ventilatsiooniauku ja küsib, et miks sealt seest tolmu võetud ei ole. (Ta ohkab veel kord, kaks ainsat ohet intervjuu jooksul.) Ma ei tööta praegusel ajal enam tubadekoristajana, aga see on väga vastutusrikas töö.“

Otsustan sportlikust huvist (ja ehk ka veidike kadedusest) intervjuu rütmi elavdada ja pärin, et kuivõrd kaitstud on selline eraldatud saar võimaliku rünnaku eest – meenub Houellebecqi romaan, mille lõpus ekstremistlike püssimeeste tiim üht luksushotelli merelt ründab. Airika tundub vapustatud ning diktofonis valitseb viis-kuus sekundit vaikus. Siis hakkab Airika taas rääkima, hääletoon professionaalselt emotsioonitu: „Marriott on väga detailne kõiges, mis puudutab meie klientide turvalisust. Loomulikult me ei kirjelda laiale maailmale täpselt, mida me teeme, aga protsessid on paigas, policy’d on paigas, tiimid vastutatavd ööpäevaringselt erinevate olukordade eest.“

Aga soolase vee krokodillid?

„Ma olen olnud Aasias kümme aastat ja pole kunagi isegi mõelnud, et ma peaksin selle pärast muretsema,“ on Airika nüüd spontaansem. „Ma olen käinud siin korduvalt ujumas meres ja, ütleme nii, ei ole kohtunud krokodilliga.“

Kus on kodu?

„Mu vanemad on Eestis, mu vend on Eestis, Eesti on minu jaoks kodu ikkagi. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma emigreerun. Ma ootan alati väga hea meelega võimalust Eestisse sõita – tavaliselt tuleb küll välja, et ma saan minna kord või kaks aastas. Aga siin ma saan teha seda, mis mulle meeldib; siin maailmajaos on lihtsalt nii palju seda hotelliarengut. Ma leian, et Eesti on hotelliküsimuses natuke... (pilk merel rändamas, püüab Airika otsida sobivat sõna) piiratud.“