Hinded: 5/4/3/2
 
Sageli Amsterdami ja Tallinna vahet lendavana ei saa ma kuidagi jätta Lufthansat (LH) eelistamata teistele lennufirmadele. Olgu see pilet siis pealegi natukene kallim, kuid see saksalik täpsus, puhtus, viisakus ning minimaalse närvikuluga heas tujus sihtkohta jõudmine on ka midagi väärt. Nagu tol viimasel, jõululaupäevasel lennul. Meeldiv ja korrektne pardateenindus – oli näha, et personal teeb oma tööd rõõmuga! Absoluutne lennuplaanist kinnipidamine, olgu ilm milline tahes, mugavad nahkistmed, soe toit ning jõulusekt ja pühademeeleolu pardal – see tõi meelde ajad, mil lennureisid veel reisimisest mõnu tundmist tähendasid. Lufthansale julgeksin kõrvale panna ainult Finnairi, kui reisi teine etapp AEROga, Helsingist Tallinna, maha arvata.

Vana-aastaõhtuks Londonisse suundudes kasutasin brittide tsiviillennunduse lipulaeva (Ba), mis on tavapäraselt samuti turvaline valik, eriti kui arvestada soodsaid piletitariife internetis ja lühikest reisiaega. Soodsa taganttuulega olime Londonis 45 minutiga. Teenindus oli arusaadavalt pisut pealiskaudsem, kuna stjuardessid kiirustasid samuti kodudesse aastavahetust tähistama. Pakuti võileibu, töötas baar. Airbus 321 tüüpi lennuk oli tol pärastlõunal pooltühi ja lennuliiklus muidu nii hektilisel Heathrow’ lennuväljal suhteliselt rahulik.

Jaanuariudusel ja pimedal pühapäevahommikul lendasime Eestist külla saabunud emaga paariks päevaks Vahemere äärde šoppama ja pehmemaid kliimatingimusi nautima. Hollandi odavlennufirma Transavia (HV) startis tillukesest, aga praktilisest Rotterdami lennujaamast ebakristlikult varajasel kellaajal ja maandus veelgi väiksemal Toulon-Hyeresi lennuväljal, Lõuna-Prantsusmaal varem kui plaanitud. Uue Boeing-737 pardal oli reisijaid umbes 10 – ime, et reis üldse toimus. Tühjas lennukis oli laiutamisruumi küllaga, reisijatega ­tegeleti täpselt niipalju kui vaja ja instruktsioonid ­nõudsid ning ­mitte kriipsugi rohkem. Enamik inimesi tukkus ega olnud huvitatud korraks möödavilksatanud kärust, kust võis hingehinna eest osta nätskeid võileibu või mineraalvett. Üldkokkuvõttes selline bussisõitu meenutav lend nagu odavate lennuliinide puhul ikka. Transavia kasuks tuleb aga üllatavalt lai ja mitmekülgne sihtkohtade võrk ja lennukipargi tehniline uudsus ja korrasolek.

Ja lõpuks hispaanlaste Iberia (IB), mis mind kesktalvel Madridi kaudu Kanaari saartele ja tagasi toimetas! Kannatuste rada, häda ja viletsus – kaks lennutundi Madridi ja veel kaks Las Palmasesse tundusid igavikuna. Muy irritante!

Üleküpsenud Carmenid ignoreerisid reisijaid täiesti süüdimatult igal võimalikul juhul, üks neist suitsetas köögis (!), lennukid olid räpased ja ebamugavad. Isegi pardaajakirjas trükitud artiklid oli nii haledalt inglise keelde tõlgitud, et neid oli võimatu lugeda ja tuli tahtmine punase pastakaga parandusi teha.

Tagasiteel selgus, et minu elektroonilise pileti number ei klapi... enam ja ma ei lenda esialgu kuhugi – lõpuks leiti minu tagasihoidlik isik siiski mingist nimekirjast. Lennule registreerimine kestis jälle igaviku, ise automaadis tehnilistel põhjustel registreerida ja pardakaarti ei saanud ja lennuk ­kolises kogu reisi vältel hullemini kui nõukogudeaegne traktor. Lõpetuseks Iberia kogemusest maakeeli  – s... mis s. .. – ärge ­sisse astuge!