Iisraelis hakkavad tänaval kõndides silma mustades ülikondades ja mustade kaabudega mehed, kellel on ees pikk habe ja kõrvade juures kaks pikka krussis lokki. Selline välimus viitab ultraortodokssetele ehk sügavalt usklikele juutidele. Ultraortodokssed mehed ja naised tööl ei käi, kuid siiski toetab neid riik kõige eluks vajalikuga. Tõsiusklikele juutidele on riigi poolt ette nähtud elamisraha, lastetoetus ja haigekassa. Meeste tööks on palvetamas käimine ja pühakirja õppimine ning naised on tavaliselt koduperenaised, kes kasvatavad üles viis ja rohkem last. Jeruusalemma ultraortodokside linnajaos hakkab see ka hästi silma; noored naised, kes on kõik riietatud ühtemoodi mustadesse poolpikkadesse seelikutesse ja tumedatesse džempritesse, jalutavad tänavatel ringi lapsekäru ja paari lapsega käe kõrval. Usu järgi ei tohi ultraortodoksid mingeid kaitsevahendeid kasutada, sest laps tuleb perre siis, kui Jumal nii on ette näinud.

Sügavalt usklikud naised on kõik meikimata ja kannavad oma juuste varjamiseks ehtsatest juustest parukaid või rätte. Autosid ja tehnikat näeb ultraortodokssete linnajaos harva. Ainult mõni üksik teismeline jalutab seal kvartalis, mobiil näpus, ja ka siis on tegu mõne vanema Nokia mudeliga. Ultraortodokside linnajakku minnes tuleks enne mõelda sobivale riietusele: õlad ja põlved peaks naistel kindlasti kaetud olema ja meestel tuleks kanda pikki pükse. Kui tõsiusklike kombeid ei austa, tuleb valmis olla halvustavateks pilkudeks, sülitavateks või isegi kividega loopivateks kohalikeks. Ülim diskreetsus tuleb turistidel säilitada ka ultraortodoksseid elanikke pildistades, sest tihti ei ole nad sellega harjunud. Pilk kohalike ellu on nagu ajarännak tagasi 18. sajandisse.

Piirid riigi sees ja ümber

Iisrael seostub paljudele iisraellaste ja palestiinlaste konfliktiga, mida ka kohapeal olles tunda ja näha on, ning seda eelkõige piirides, mis inimesed ise endale on seadnud. Igapäevane kooselu kahe rahvuse vahel ei ole sugugi ­iseenesestmõistetav, sest puutepunkte pole palju. Tel Avivis ja Jeruusalemmas elavad iisraellased ja palestiinlased eraldi linnajagudes, mida eraldavad mõttelised müürid. Mõlemad rahvused elavad ja töötavad oma kvartalis ning rahvuste segunemist püütakse vältida.

Päris müüre võib aga näha Iis­rae­li Läänekaldal, näiteks sõites mööda kiirteed, mis on mõeldud ainult iisraellastest autojuhtidele. Kiirteed ümbritseb mõlemalt poolt mitmemeetrine paks müür, mille otsa on pandud veel okastraat. Ühele poole müüre jääb ka üks iisraellaste küla keset palestiinlaste külasid, aga omavaheline läbikäimine iisraeli ja palestiina külaelanike vahel puudub täielikult.

Kahe rahva eraldatusest annavad tunnistust ka autonumbri märgid: iisraellaste omad on kollast värvi, seevastu palestiinlaste autonumbrid valged ja rohelise kirjaga. Palestiinlaste autod peetakse tavaliselt kinni ja kontrollitakse põhjalikult üle.

Kosmeetikatööstus kurnab Surnumerd

Surnumeri ehk õigemini soolajärv on üks eksootilisemaid kohti Iis­raelis, mida kindlasti külastada. Surnumere äärde sõit toimub läbi kõrbe, kus ootaks ainult tühermaad ja kuivanud taimestikku. Tegelikkuses on kõrbes tihti näha lopsakaid oaase, kus palmide otsas kasvavad datlid ja banaanid ja tegeletakse põllumajandusega. Surnumeri ise asub mägede keskel ning on osaks piirist Iisraeli ja Jordaania vahel. Seda, et Surnumeri on madalaim koht Maa pinnal (–430 m), annab tunda pidev peavalu. Tundub, nagu viibiks kõrgetes mägedes. Soolasisaldus järves on umbes 31%, mis muudab vee nii tihedaks, et tuulepuhangu ajal lainetab vesi nagu õli. Tänu suurele soolasisaldusele meres ei teki isegi mitte ujujatel probleeme pinnal püsimisega. Sukeldumist ei tasu Surnumeres proovidagi. Vee ülisuurest soolasusest annavad märku ka kehal olevad väikesed haavad, mis kohe kipitama hakkavad.

KUUM JA SOOLANE: vihma sajab Surnumere piirkonnas vaid 5–10 cm aastas. Foto: Evelin Laaniste

Suhu minnes maitseb Surnumere vesi nagu eriti kange alkohol, mis kõri kõrvetab. Kuid nahale teeb Surnumeri ainult head. Pärast vees hõljumist tundub nahk alguses väga õline ja libe, kui aga vee soolad ja mineraalid on maha pestud, jääb nahk nii pehme, nagu oleks seda mitmeid kordi sisse kreemitatud. Surnumerest toodetakse Iis­raelis ja Jordaanias kvaliteetset kosmeetikat, mis on tuntud kogu maailmas, kuna vee mineraalidel arvatakse olevat hulka nahahaigusi raviv toime. Samas on massiline kosmeetika tootmine ka üheks põhjuseks, miks Surnumeres vett aina vähemaks jääb. Surnumere lähedal oli näha hotelle koos spaakeskustega, mis aastaid tagasi asusid mere kalda ääres, kuid nüüdseks on juba paari kilomeetri kaugusel. Aastas kahaneb Surnumeri umbes meetri võrra, mille on lisaks kosmeetika tootmisele tinginud ka hotellide ja spaade rohkus ning merre sissevoolavate jõgede vee ebaotstarbekas kasutamine põllumajanduses.

Piim ja liha kokku ei käi

Juudid toituvad põhimõtte järgi, et piima- ja lihatooted tuleks alati lahus hoida. Iisraellastel on selleks olemas eraldi sööginõud ja -riistad. Paljudel tõsiusklikel juutidel on aga kodudes sellepärast kaks külmkappi, kaks kraanikaussi ning osal on isegi kaks eraldi kööki. Piimatooteid süüakse Iisraelis tavaliselt hommikul ja alles õhtusöögiks tarvitatakse liha. Liha peab seejuures vastama koššeri nõuetele: süüa võib ainult sellise looma liha, kes on mäletseja ja sõraline. Sealiha juudid seetõttu ei söö: seal on küll sõrad, aga ta pole mäletseja, jänes jällegi on juudi usutraditsiooni kohaselt küll mäletseja, aga tal pole sõrgu. Kala juures on oluline, et sel oleks soomused ja uimed, mistõttu angerjat Iisraelis ei sööda. Koššertoitu leiab Iisraelis igal pool, nii on seal olemas koššer McDonalds, kus kõiki burgereid pakutakse ilma juustuta, või koššeršokolaad, mis on rabi poolt kontrollitud ja heakskiidu saanud.

ARMASTATUD SHAKSHOUKA: tuline munaroog tomatite, tšillide, küüslaugu ja köömnetega.

Tüüpilisemateks toitudeks on araabia maadest tuttavad hummus, falafel (õlis küpsetatud kikerhernepallid), kuskuss, bulgur ja värsked tomati-kurgi-peterselli salatid. Üheks populaarsemaks söögiks on Iisraelis kindlasti shakshouka, mida võib süüa nii hommikuks kui õhtuks. Shakshouka pärineb algupäraselt Tuneesiast ja kujutab endast pannirooga, millesse on segatud tomatipasta, praetud munad, sibulad, tšilli ja muud vürtsid. Iis­raelis leidub eraldi shakshouka-restorane, kus külalistel on võimalus valida, kuidas nad oma shakshouka’t soovivad. Lisanditeks saab shakshouka sisse valida näiteks juustu, vorsti või köögivilju, lisaks saab igaüks ise määrata toidu vürtsikuse astme: 1 on mittevürtsikas ja 5 on väga tuline. Shakshouka kõrvale pakutakse tavaliselt pitaleiba ja jahutavat isetehtud sidruni-mündilimonaadi.

Iisrael on vastuolude maa, kus leidub nii väga head sööki, mida valmistatakse küll oma rangete reeglite järgi, loodusimesid, nagu Surnumeri, kui ka inimesi, kes elavad meelsasti 18. sajandi põhimõtteid järgides. Kuid just see teebki selle maa nii huvitavaks ja eriliseks.