Elu kõige kuivemal kontinendil
segi kõige põuasemal ajal on autosõit läbi Austraalia sisemaa ilus. Lõputud kuld-pruunid-kollased kuppelpinnad, selle kohal sini-sinine kõrge pilvevaba taevalaotus, kust kaunis, kuid armutu päike otse lagipähe kütab. Kuid õhujahutus on ju autos sees. Saab keskenduda maastikul troonivatele eukalüptidele.
Eukalüpt on maailma ilusaim puu. Ta võra ei varja oksi - kuiva maa puuna ei ole see lehti täis -, vaid maaliliselt käärdukasvanud tugevad oksad on selle puu iseloom ja ilu. Eukalüpt seisab uhkelt üksinda, otsekui kogu aega ja ruumi oma ilu täiuslikuks ning omapäraseks väljaarendamiseks kasutades. Eukalüpt kasvab kümne meetri kõrguseks mõne aastaga, ei kuku ümber ka kahesaja-aastasena, kui termiidid teda just täiesti ära ei söö. Mõnel vanal puul on näha paadikujulist väljalõikamise jälge - seal on kunagi aborigeenid askeldanud. Puu elab aga edasi ning muutub üha ilmekamaks. Näitab oma tugevaid ja kauneid käsivarsi, lehekuhilad nagu bonbon'id peos tuule käes sahisemas.
Ilu, mis ei tulene mitte kevadrohelise ühtlasest pealetungist, vaid küps ja nüansirikas ilu, mis avastatakse imestades sammu kaupa. Väga romantiline. Aga ilu on muidugi vaataja silmades. Kuivast ilust väsides on Austraalias võimalus sõita nii lumemägedesse kui ookeanivägevust nautima.
Siis on aga puhkus lõppenud ning sõitja saabub tagasi koju, oma Melbourne'i-lähedasse suburbi. Ta on istutanud oma aeda valiku puid ning eri aastaaegadel õitsevaid põõsaid. Austraallasena on sinna istutatud palm, eestlasena kuuselaadne. Päiksepoolse aiaukse kohal ronib varju pakkuv lillade õiekobaratega hiina visteeria, garaaživõrel mehhiko tulilill. Puud-põõsad panevad päikese kõrvetusele millegipärast hästi vastu, kuid murupind, mis mõjus laias looduses kuld-pruuni-kollasena, on koduaias lihtsalt kurb. Eriti nukker on siis, kui oma tagaaia asemel astud eesuksest tänavale ning muru pole kuivanud mitte ainult oma aias, vaid kõikjal, kuhu silm ulatub. Kuivanud aedlinn on masendav - nagu ilu oleks maailmast lahkunud.
Muidugi pole iga suvi niisugune. Statistika järgi on üks aastane kuivalaine iga kümne aasta sees. Seekordne kuivalaine öeldakse olevat millenniumi suurim ning kestab juba teist aastat. Kaks talve on tulnud ja läinud, aga sademed jäid saamata. Muidugi vajavad Austraalia aiad sellegipoolest kastjaid -- kust aga vesi tuleb? Reservuaarid on peaaegu tühjad. Läinud suvel kehtis veepiirang number 1. See tähendas, et veepritsijad võis käima panna alles õhtul pärast kella 8. Sel aastal on veepiirang number 2 - paariskuupäeval kastavad paarisnumbriga majad, järgmisel paaritud. Valitsus annab toetust kõigile, kes on valmis panema oma aeda vihmavee püüdjad - paagid või vihmaveerenni täiendused. Valitsus annab toetust ka neile, kes vahetavad oma dušipead ja kraanid ökonoomsete vastu. Veekokkuhoiu sildid on avalike kraanide juures.
Kui mina kaeblen silmailu puudumise pärast, siis tõsine häda valitseb sisemaal. Farmerid oma hooajalise sissetulekuga panid juba teist aastat järjest raha mulda, kuhu see kuiva tõttu ka maha jäi. Lambakasvatajad on karjad poolmuidu ära andnud - ja õnn seegi, et üldse tahtjaid on. Järelikult on kuskil siiski veel roheline maa. Imelik ongi see, et mitte kõikjal pole kuiv - troopikas möllavad tugevad sajud ning üldse on kliima muutumise tõttu traditsioonilised põllumaad just nagu liikunud mujale. Osa farmereid on õppinud seda arvestama. Võib-oll a oligi aborigeenidel õigem elustiil, kui nad toidu järgi oma laagrid ehitasid ning siis jälle edasi liikusid.
Igatahes on kliima ning kuivus saanud igapäevauudiste teemaks. Vaadatakse üle jõetammide rajamise problemaatikat ja muud inimtegevuse kahjulikku või kasulikku mõju. Teist põlve loodushuviline näitas helikopterilt oma looduslähedase tegevuse tulemust - lopsakad rohelised maa-alad keset kuivust ning isetaastuv vool varem kuivanud jõesängis. Kuni mõtlemine ning tegevus loodusega harmoonia leiavad, seni maksab valitsus farmeritele ellujäämisraha. Meie suburbis küsitakse aga banaanikilo eest 12 dollarit. Ega lambalihagi odavamaks läinud ei ole.
Pikk suvi ning õige kuivus on alles ees. Mägede eukalüptisalud levitavad imepärast lõhna - koguvad õli. Jätkuvas kuivuses ei takista tekkinud tulekolde levikut mitte miski - leek lausa hüppab õlilt õlile, kuni tuleb kas suur metsavahe või keerab tuul tagasi juba põlenud maa poole või saabub suur sadu... Õli aga põleb puu seest välja ja eukalüpt kasvab ikka edasi.
