Elu turvamullis

Elu Kabulis on sürreaalne. Mida enam ma selle peale mõtlen, seda enam olen kindel, et välismaalased ei elagi siin päris elu, vaid põgenevad mingisse teise reaalsusse. See on otsekui põnev hasartmäng, mille reeglite vastu eksimine võib kaasa tuua karmid karistused: raske haigus, vigastus või surm.

Mulle näib, et Kabul sobib oivaliselt Maslowi püramiidi näiteks. Mäletate? Jutt on vajaduste hierarhiast, mille alumisel astmel asuvad füsioloogilised vajadused, seejärel turvalisus, ühtekuuluvus, tunnustusvajadus. Kõrgeimal astmel eneseteostus.

Millest räägivad siin elavad välismaalased? Kõigepealt toit. Kabul on koht, kus ka hirmkallis restoranis (10–15 USD praad) süües ei saa milleski kindel olla. Kohalikud köögitöölised ei ole väga kätepesulembesed ja juurvilju väetatakse inimfekaalidega – nii need ka reeglina maitsevad. Tunnen inimesi, kes on siin põdenud läbi koolera või tüüfuse.

Teine teema – turvalisus. Kodutänavas Tartus tunneb igaüks naabri koera-kassigi, inimestest rääkimata. Afganistanis tajun esimest korda, et turvatunde puudumine võib mürgitada elu. Samas näib, et välisinimesi hirmutatakse enam, kui asi väärt on. Pealinnas elab arvata ligi kolm miljonit inimest, nii ei tundu krimisündmuste arv – vähemalt ANSO (Afghanistan NGO Safety Office – toim) raportitele toetudes – kuigi märkimisväärne. Üks tuttav paar kergitab raporti peale vaid kergelt kulmu; võrreldes kodumaa Brasiiliaga tundub Kabul neile pigem ohutu paigana.

Mis siis nädala jooksul juhtus: mõni tsiviiltüli, näiteks sel nädalal tappis kohalik mees oma naise (läinud nädalal juhtus vastupidine lugu). Peale äärmiselt tobeda katse – mees lasti kohapeal maha – murda sisse Afganistani Panka ei ole röövidest rohkem kuulnudki, vargustest rääkimata.

Omaette teema on rünnakud: improviseeritud lõhkekehad, enesetaputerroristid ja raketid. Aga need on suunatud ametkondade-sõjaväelaste vastu. Kindlaim moodus on hoida end nimetatuist võimalikult kaugele. Tegelikult ajavad Kabulis liiklevate militaarsõidukite ettenägematud manöövrid ning relvadega vehklevad närvilised sõdurid hirmu peale kõigile tsiviilisikutele, rahvusest sõltumata.

Rahutuks teevad ka inimröövid, mille puhul statistiline tõenäosus ellu jääda on väidetavasti 60%. Viimati leidis selline kuriegu aset 28. aprillil Zabuli provintsis Afganistani peamisel maanteel Kabul-Kandahar-Herat. Rööviti india telekommunikatsiooniinsener ja esitati nõudmine, et kõik hindud maalt välja.

Nõudmine vihjab asjaolule, et röövijad ikka ei olnud n-ö õiged afgaanid, sest iga afgaan nimetab oma riigi suurimaks sõbraks Indiat. Kolm päeva hiljem leiti mees mõrvatuna Kandahari provintsist

Lihtsaim viis vältida inimröövi ohvriks langemist on mitte kunagi jalutada tänaval. Nii tekivadki terved kogukonnad tihedalt kokkuhoidvaid – mäletate, püramiidi kolmas tase on ühtekuuluvustunne – välismaalasi.

Nad liiguvad vaakumis, millele on antud tabav nimetus Kabul-Bubble. Elu möödub virtuaalses reaalsuses: telepilt kannab lõputuid sõjauudiseid, tööle sõidetakse kuulikindlas maasturis ja infot vahetatakse omavahel. Ligipääs ümbritsevale elule on piiratud. Kogukonnas saavad ka kõrgeimad vajadused rahuldatud: kiidetakse üksteist ning teostatakse ennast lõputult jätkuvates abiprojektides.

Pole ime, et aeg-ajalt saadavad tööandjad töötajad Afganistanist välja. Lootuses, et neil taas reaalsusetunnetus tekiks.