Jah, Egiptuses on ka kriis ning töötus küünib üle 13 protsendi, kuid lääneriikide kodanikud on siin tööturul sageli eelisseisundis. Muu hulgas võivad nad saada kaks korda kõrgemat palka kui kohalikud. Nii on see Kairos asuvas kõnekeskuses, mis teenindab paljudes keeltes mobiilifirma HTC kliente üle kogu maailma. Isegi kui mõni välismaalane viilib ja teisalt mõni egiptlane teeb tööd väga hästi, palgareeglites erandeid pole – loeb pass, mitte oskused. Kuuldavasti maksab HTC ise iga töötaja eest sama summa, kuid Egiptuse allhankija on otsustanud kohalikele poole väiksema palga kehtestada.

Sellist kohalike diskrimineerimist harrastavad Egiptuses mitmed firmad. Osalt on palgaerinevused paratamatud – mõnele töökohale lihtsalt on vaja välismaalasi ning väga keeruline on meelitada arenenud riikide elanikke siia Egiptuse keskmise palgaga, mis eelmise aasta seisuga ei ulatunud 270 euroni kuus. Teisalt väljendub diskrimineerimine paraku palju laiemas sfääris. Näiteks ei lase mõnedki Kairo baarid ja restoranid egiptuse mehi ega pearättidega naisi sisse, kuna nad rikuks kohtade (lääneliku) atmosfääri. Näkku seda neile muidugi ei öelda, vaid väidetakse, et koht on juba liiga rahvast täis.

Kõnekeskuses kättesaadav ligi 630eurone palk on mõnedele eurooplastele päris atraktiivne, arvestades, et normaalse korteri võib Kairos üürida vaid 200 euroga. Nii turvaline küll pole kui kodumaal, aga vähemalt leib on laual ja sageli võib end kohalikega võrreldes tunda nagu kuningas.

Mõnedele välismaalastele on nende privilegeeritud seisund pähe hakanud ja nad kohtlevad egiptlasi nii, nagu nad lääneriikide kodanikke kohelda ei söandaks. Sellistele inimestele meeldib kiruda, kui piinarikas on egiptlaste kõrval elada, kuid ometi jäävad nad Kairosse aastateks. Kodumaal oleks nad luuserid, mitte erilised välismaalased nagu siin.

Aastaid insenerina töötanud eakas prantslanna Anouchka Mellin elab Egiptuses siiski armastuse tõttu. Aga mitte muslimimehe, vaid loomade vastu. Ta jagab Kairo lähistel suurt maamaja 170 kassi, mitmekümne koera, mõne eesli, kitse, hobuse ja rebasega, kellest paljud on vigased, kuna kõik need loomad kannatasid enne varjupaika toomist piinamist.

Euroopa ametnikud tõuseks Touch of Life’i varjupaika nähes ilmselt tagajalgadele ning paneks selle kinni. Kassid ja osa koeri liiguvad majas läbisegi vabalt ringi – laudadel, toolidel, kappidel, kus iganes. Mis hügieenist ja turvalisusest saab siin juttu olla! Aga neil on vabadust ja kodutunnet, nii palju kui varjupaigaloomadel vähegi olla saab. Nad ei pea oma päevi veetma puuris, vaid võivad elutoas telekat vaadata, katusel päikest võtta, õue jalutama minna või magamistoas voodil uinaku teha, millal aga soovivad.

On imekspandav, kuidas varjupaik ots otsaga kokku tuleb. “Tänavu me ramadaani ajal annetusi ei saanud, oktoobrikuiste usupühade ajal ka mitte,” nentis Anouchka, kes kogub varjupaiga jaoks lisaraha kunstnikuna. Veidi tuleb annetusi välismaalt, kuid neid saab kasutama hakata alles aasta aega pärast laekumist, kuna Egiptuse reeglite kohaselt on vaja kontrollida, ega raha ei lähe terroristidele.

Kõige rohkem jääb varjupaigaloomadel Anouchka sõnul aga puudu armastusest. Temast endast, kolmest sudaani pagulasest töötajast ning kolmest-neljast vabatahtlikust ei jätku loomadele piisava helluse pakkumiseks. Seetõttu ümbritsevad mind majja astudes kümned kassid ja koerapojad, kellest igaüks tahab pai saada või sülle ronida.

See varjupaik on piisake meres. Egiptuses leidub tuhandeid tänavakoeri ja -kasse, kes ilmselt halva kohtlemise pärast on inimeste suhtes peaaegu eranditult kartlikud. Kuna vaesuse tõttu on paljudel egiptlastel endilgi hinge sees hoidmisega raskusi, siis loomade heaolu ei saagi olla prioriteet.

Aga olukorra parandamiseks pole tingimata tarvis jõukuse kasvu. Anouchka on õpetanud mõned tänavalapsed, kes varem loomi piinama kippusid, hoopis ohus olevatest loomadest varjupaigale teatama. Võib-olla on ta nii teinud teene neile lastele endile, pannes nad mõistma, et ehkki peaaegu keegi neist ei hooli, on neil siiski väärtust, sest nad saavad teisi elusolendeid aidata.

Niisiis, kes otsib, see leiab Egiptusest muudki kui muslimimehed, usufanatism ning majanduslik ja poliitiline kriis.