Pärast kuut lendu ja umbes kahte ööpäeva teel olemist (aitäh, lumetormid Euroopas) jõudsin Bagasbasi sõpradele järele. Viimased kilomeetrid kolmerattalisel mootorrattataksol sõites olid tekitanud kahtluse, kas Bagasbas ikka on see avastamata loheparadiis, mida meile oli reklaamitud. Avastamata oli ta kindlasti, aga parklat meenutav rand ei tundunud ühegi mulle teadaoleva paradiisi moodi. Olukorda ei parandanud ka tugevad vihmavalangud ega asjaolu, et ainuke meelelahutus tundus olevat kaks karaokebaari. Bagasbasil oli esmapilgul umbes sama palju sarmi nagu masuudiveoga tegeleval sadamal.

Hotellifuajeest leidsin ees neli kriipsukujuliste suudega reisikaaslast, kes raevukalt oma nutitelefonidesse ja iPadidesse erinevaid päringuid sisestasid, nii et nukid valged. Ilmateade lubas sellist ilma veel umbes nädalaks, nii et asusin innukalt kaasa mõtlema, kuidas Bagasbasist juba järgmisel hommikul ära saada. Laual oli kas pikk tee mikrobussiga, kallid ja ebamugavate aegadega siselennud või teoreetiline võimalus saada telefoni teel kätte üks lennukiga piloot, kes terve päeva jooksul polnud aga toru võtnud.

Kuidas sellised probleemid 21. sajandil lahendada? Täpselt nagu köögis retseptiga jännijäämise või trennis saadud luumõra korral: võtsin taskutelefoni ja kirjutasin selle netiotsingusse charter a plane on philippines. Esimese kõnega oli olemas peaaegu sobilik lennuk, teise kõnega ka meie reisiseltskonnale paraja suurusega sõiduvahend. Mitte keegi ei ole mitte kunagi nii lihtsa vaevaga nii tänulikke pilke välja teeninud kui mina seal (vähemasti selleks õhtuks) jumalatest hüljatud paigas. Õhtusöök möödus juba hoopis lõbusamates toonides, mõni meist jõudis isegi karaokebaari, ning pages sealt õige pea ummisjalu.

Hommik oli täpselt sama tark kui õhtu. Sadas vihma ning selgus, et Bagasbas on üks neist kohtadest, mis on valges veel trööstitum kui pimedas. Ning tuul ja pilvisus oli nii tugev, et harrastuslendur Taaveti meelest maanduks ainult hull sellise ilmaga võõrale lennuväljale. Seetõttu oli meie tundebukett üsna kirju, kui kokkulepitud ajal pilvedest väikelennuk välja vupsas ning pealtnäha probleemideta hotelli taga asuvale lennuväljale maandus.

Piloot Russell ei olnud õnneks hull, vaid lihtsalt erakordselt kogenud piloot. Ta oli rohkem kui kolmkümmend aastat lennanud, sealhulgas USA lennuväes, millest omakorda suure osa Vietnami sõjas. Kui Russell oli oma jutu, kaevsügava hääle ja rahuliku olekuga kogu meie saadaoleva usalduse võitnud, ladusime oma kompsud tema lennukisse, ootasime vihmavalingute vahel ühe veidi heledama hetke ning tõusime aeglaselt, aga kindlalt pilvedesse.

Meie peaaegu glamuurne põgenemine Bagasbasist kestis kaks tundi – ja mul oli tunne, et see ei olnud piisavalt kaua. Kuuekohaline sõiduvahend lendas enamiku ajast madalamal kui kilomeeter ja vaatamate suhteliselt tihedale pilvkattele oli meil VIP-vaade osale Filipiinide rohkem kui seitsmest tuhandest saarest. Kahjuks ei tulnud ka asjaolu, et iga minut lääne poole tähendas paremat ilma.

Aasta eelviimasel päeval, turismihooaja tipus, tundus Boracay justkui troopiline Viru keskus. Igal pool oli natuke liiga palju sagimist, värvilisi silte ja rahvast. Tagantjärele julgen isegi üles tunnistada, et minu esmamulje oli, et oleme sattunud vihma käest räästa alla; olgugi et sellise räästa alla, kuhu paistis päike. Üsna kiiresti õppisime aga vältima kõige lärmakamaid ja rahvarohkemaid kohti, ning kui paari päeva pärast lahkusid vana-aastaõhtuks saabunud hordid, oli korraga vägagi mõnus. Boracay ongi ilmselt seda tüüpi koht, millesse on raske esimesest silmapilgust armuda. Pigem kiindud sellesse tasahilju, andes andeks väikesed vead ja hakates plusse nägema üha suuremana. Parafraseerides sõbra kommentaari oma suvesuhte kohta, ma mitte ei armunud, vaid harjusin Boracaysse ära.

Millesse siis, võiks küsida lugeja, kes on järjega siiamaani jõudnud ning pole Filipiinide kohta teada saanud veel ühtki fakti. Boracay on umbes viie kilomeetri pikkune ja ühe laiune saareke. Selle päikeseloojangupoolses küljes on White Beach koos ilusa valge liiva, aga ka lugematu arvu hotellide, poodide, baaride ja restoranidega. Just sealt pärines mu esialgne kaubanduskeskuse mulje.

Sama ranna lõunatipp pole (veel) tühjakspigistatud sidruniks arendatud ja on väga mõnus. Puhkus möödus rütmis, kus päev algas ujumise ning mangomahlaga White Beachil, jätkus lohede ja raamatute seltsis Bulabogis ning lõppes mõnes mõnusas rannarestoranis süües ja lobisedes. Nii iga päev, ja ilma et kas või korraks oleks igav hakanud. Lihtsal inimesel lihtsad rõõmud. Isegi pidudele ei sattunud väga palju, kuigi Boracayl pidid väga meeleolukad täiskuupeod toimuma. Ei tea, kas viga oli selles, et taevas oli tihti pilves ja ei osanud täiskuud täpselt tabada, või siis selles, et lohega jändamine väsitab õhtuks päris ära, igatahes suuremaks paugutamiseks läks ainult vana-aastaõhtul, ja seda sõna otseses mõttes. Olles viibinud aasta viimasel päeval nii väikestes kui suurtes ja nii külmades kui palavates kohtades, ei olnud mina sellist raha taevasse laskmise kultust varem näinud. Lehest oli lugeda, et juba jõulu teiseks pühaks oli Filipiinidel ennast ilutulestikuga vigastanud ligi sada inimest. Ning kui saabus õige päev, sulasid paugud kokku üheks valjuks heliks, nagu töötaks kuskil ebamaine kahetaktiline mootor. See oli iluturmtulestik ja see kestis tunde. Alles hommikul, kui end uniselt voodist ujuma venitasin, olid paugud täielikult otsa saanud.

Söögist ka. Häid söögikohti oli Boracayl palju, kuigi ükski neist ei esindanud rahvuskööki. Kohalikust söögist jäigi üsna kahvatu mulje, välja arvatud kalaturul õhtustamisest, mille kohta võib ühte silma (aga mitte suud!) kinni pigistades öelda kohalik köök. See käib nii, et valid lettide vahel jalutades välja mereelukad, keda soovid hiljem kohata oma taldrikul, ostad need mõõdukalt tingides ära ning viid mõnesse kohe turu servas asuvasse lihtsasse restorani, kus need sinu soovidele vastavalt roogadeks muundatakse. Kalade, krabide ja muu säärase vahel kõndides lõi meis välja jahimeheinstikt ja meis taastusid kiiresti oskused, mis seoses inimkonna üleminekuga küttimiselt ja koriluselt moodsamatele elustiilile on hakanud ununema.

Näiteks suutsime kalale sügavalt silma vaadates otsustada, kas ta on püütud samal hommikul või päev varem. Ning nagu pärast sööki sõrmi lakkudes nentisime, meie instinktid ei valetanud.

Toiduga seoses ka üks pealtnäha tühine, aga oluline hoiatus. Nimelt armastatakse Filipiinidel värske mahla või smuuti sisse suhkrut panna. Miks, ma ei tea. Võib-olla teeb neile nalja üllatus turisti näol, kui ta võtab esimese lonksu kõrvetavalt magusast joogist.

Igatahes pidin päeva jooksul nii mitu korda ütlema “no sugar please”, et õhtul olid sellest lausa lihased valusad. (Muidugi, oma roll väsimuse tekitamises võis olla ka lohesurfil.)

Ja ma vist ei olnud liiga kaua Aasias käinud, aga nii elementaarne asi nagu massaažis käimine suutis mind jälle üllatada. Kui su lihased voolib sirgeks sada kakskümmend kilo kaaluv sportmasseerija, tundub kõik kuidagi loogiline. Aga kui seda teeb vaevalt lihapalli suurune naisterahvas, kes viskub sulle kallale samasuguse raevuga nagu külakoer mööda sõitvale veoautole, tunned ennast korraks peaaegu et ohus, ja siis lõõgastud ning hakkad nurru lööma.

Rääkimine massaažist Aasia kontekstis kutsub vahel esile habemega nalja, kas kehamudimine on õnneliku lõpuga või mitte. Tegelikult võiks seda küsida hoopis Boracay kohta – kas saarekese lõpp on lähedal ning kui õnnelik see saab olema. Kolmkümmend aastat tagasi oli siin maapealne paradiis, täna on oluline osa saarest muutunud aga puhkamise eritsooniks. Mulle isiklikult meeldiks, kui White Beachi lõunatipp jääks alatiseks puupüsti täis arendamata, andes endale aru, kui ebaoluline on minu arvamus selles küsimuses. Kui hoogsa ehitustegevuse ja rahvamasside kohta kohalikelt pärisin, vastas üks, et nüüd on vähemalt teed korras, ning teine, et koolid on Boracayl paremad kui mitmel pool mujal.

Miski on seal saarel tõepoolest otsa saanud, aga kas see miski on troopiline paradiis või läbimatud teed, sõltub vaatlejast. Tasub minna ja ise vaadelda, eriti kui oled tuulesõber.


Fotod Taavet Hinrikus, Andrus Purde