Hello, Africa!

Lõuna-Aafrika suurimas linnas Johannesburgis ehk Jo’burgis leidub nii muldtänavaid, kus naised kannavad oma peadel raskeid pampe, kui ka läänelikke restorane, kus võib nautida kohalikku punast veini ning oivalist jaanalinnuliha.

Otsus pulmareisiks Lõuna-Aafrikasse minna ning esimeseks peatuseks Johannesburg valida tuli pärast pikka kaalumist. ÜRO poolt välja toodud statistika kohaselt on tegu maailma ühe kõrgeima kuritegevusastmega riigiga, kus tapetakse iga päev keskmiselt 49 inimest. Ka on internet täis turistide poolt kirjutatud õuduslugusid sellest, kuidas kedagi on Johannesburgis järjekordselt relva ähvardusel röövitud. Seetõttu soovitatakse see linn reisiprogrammist välja jätta ja tihti seda kahjuks tehaksegi. Meie otsustasime Johannesburgi siiski üle vaadata.

Peab tunnistama, et enne äralendu oli väike kõhedus sees, sest olime lugenud, kuidas Johannesburgi lennujaama töötajad kohvreid ja nende sisu varastavad. Selletõttu otsustasime esimest korda elus lasta pagasi kilesse mähkida. Lend Tallinn-Istanbul-Johannesburg Turkish Airlinesiga kulges valutult ning olles Tallinnast startinud kell 18.15, olime juba järgmiseks pärastlõunaks (koos pagasiga!) Johannesburgis. Meile oli vastu tulnud kodumajutuse perenaine Denise, rõõmsameelne ja abivalmis naine, kes elas Johannesburgi üsna rahulikus äärelinnas Melville’is. Koha eeliseks võrreldes teiste turistide hulgas populaarsete äärelinnade Rosebanki ja Sandtoniga on lähedus kesklinnale ning huvitavate ja kvaliteetsete restoranide olemasolu. Lisaks on Melville ka piisavalt turvaline, et pimedas ööbimiskohast restorani ja tagasi jalutada. Seda me ka tegime, kuigi kerge hirm, et midagi juhtub, oli pidevalt sees. Kuna äärelinnades teed jalakäijatele õigupoolest puuduvad ning kõikide majade ümber olid üle kahemeetrised okastraadi või elektriga turvatud müürid, tundus see ka veidi põhjendatud.

Liikumiseks oleks Johannesburgis kõige odavam olnud kasutada ühis­transporti, aga nii hulljulged me ei olnud ning südamerahu huvides valisime Uberi, mis on LAVis väga populaarne ja odavam kui takso. Paarkümmend kilomeetrit 150 randiga ehk umbes 10 euroga läbi sõita oli tavaline. Kõik juhid olid äärmiselt sõbralikud, kuid turvalisuse pärast mures ja seetõttu olid auto uksed sõidu ajal alati lukus. Mõndagi sohvrit oli siiski alles hiljuti röövitud; üks juht pidi näiteks püssitoru ees oma GPSist loobuma.

Küsisin ka kohaliku ühiskonna valupunktide kohta. Mõni juht arvas, et apartheid ehk rassieralduspoliitika kestab sisuliselt edasi, sest varaline ebavõrdsus ühiskonnas on meeletu: valged äärelinnades müüridega eraldatud uhketes häärberites on endiselt rikkad ning mustad jätkuvalt vaesed oma township’ides. Viimased loodi apartheidi ajal, et eraldada mustanahalisi, kellel oli küll võimalus tulla tööle Johannesburgi kesklinna, aga mitte seal elada.

Ilmselt LAVi kuulsaim town­ship on Soweto, mis on lühend South-Western township’ist. Seal elab hinnanguliselt 1,2 miljonit inimest ning just sealt said alguse 1976. aasta rahutused, mis viisid majandussanktsioonide ja kriisini ja lõpuks ka apartheidi lõpetamiseni. Esmapilgul tundus veidi kohatu minna vaatama, kuidas inimesed Sowetos kannatustes elavad, aga tegelikult ei kohta turist tuuril äärmist vaesust, kui üks väga lühike lõik välja arvata, kui me sõitsime mööda plekist ja muust kätte juhtuvast kokku klopsitud hurtsikutest, milles puudus nii elekter kui ka veevärk.

Tänav ise nägi välja täpselt nii, nagu üks Aafrika tänav ühe esimest korda Mustale Mandrile tulnud turisti kujutluses välja võib näha: mullateel jooksid ringi kanad ning väikesed lapsed ja keegi tegi oma osmiku kõrval lõket. Sellega „ehe Aafrika kogemus“ ka piirdus, sest ülejäänud osa tuurist sõitsime me korralikel asfalteeritud teedel ja meid ümbritsesid tellistest või kividest ehitatud hooned, muuhulgas ka apartheidi-järgse LAVi esimese presidendi Nelson Mandela endine maja, ja jäi mulje, et vähemalt Sowetos läheb elu paremuse poole.

Kui Apartheid huvitab, siis tasub kindlasti külastada ka Johannesburgis asuvat apartheidimuuseumi, mis annab apartheidist nii ammendava ülevaate, et kogu järgneva reisi jooksul te sellest enam kuulda ei taha. Muuseum on väga põhjalik ning kui kõik sildid korralikult läbi lugeda, siis võib end juba eksperdiks pidada. Näiteks saime teada, et kuna inimesed olid jaotatud rangelt klassidesse – valged, värvilised, indialased ja mustad –, suure segunemise tõttu raske aga inimese rassi määrata, saidki paljudest valgetest värvilised, värvilistest mustad, indialastest värvilised, värvilistest valged, mustadest indialased jne. Ainus rassivahetus, mida ei toimunud, oli mustanahalise muutus valgenahaliseks. Apartheidimuuseumi kõrval asub kohe teine Johannesburgi suur turismiatraktsioon Gold Reef City, mis on endine kullakaevandus, aga 1984. aastal ehitati see ümber lõbustuspargiks. Kõik pargi hooned on 1880. aastate stiilis, et anda edasi Johannesburgi asutamisaegset õhustikku ning näidata kullakaevandamise olulisust linnale (1886. aastal kullaleiukohta rajatud Johannesburg on ainulaadne ainsa suurlinnana maailmas, mis pole ehitatud mere, jõe või mingi muu olulise kaubatee lähedusse, vaid lihtsalt tühermaale).

Ajaloohuvilistel, kes tahavad kullakaevandamisest rohkem teada, on kullapargis võimalik laskuda giidi saatel endisesse kaevandusse või vaadata, kuidas sulatatud kullast kullakange tehakse (tõe huvides peab mainima, et turisti silme all toimetatakse ikkagi sulatatud vasega).

Kuld pole ainuke maavara, mida LAVis külluses leidub. Johannesburgi lähistel Kimberleys pandi alus teemandikaevandamisele ning maavaradest leidub veel rohkesti nii kivisütt, rauda, vaske kui ka tina. LAVi kujul võiks tegu olla ühe maailma jõukaima riigiga, kui ainult osataks maapinnas peituvat ressurssi õigesti kasutada.

Lisaks saab LAVis aasta läbi kasvatada kõiksugu puu- ja juurvilju ning seetõttu leiab LAVi poodides peamiselt ainult kohalikku toodangut. On kurb mõelda, et sellise ideaalse kliima ja asukohaga maad juhivad korrumpeerunud poliitikud eesotsas president Jacob Zumaga, kelle ainus eesmärk on riigi rahaga enda taskuid täita.

Kurb oli näha ka Johannesburgi kesklinna, kus külastasime Aafrika kõrgeimat hoonet. See 223 meetri kõrgune hoone on ühendatud Carltoni keskusega ning pilet kõrgeimale, 50. korrusele maksis 15 randi ehk umbes 1 euro. Seal kunagi ilmselt täistuuridel töötanud restorani meenutas vaid hiiglaslik puidust baarilett, pilvelõhkujat tutvustavad sildid tundusid olevat ­80ndatest ning kogu korrus nägi välja väga ajahambast puretuna. Vaade Johannesburgile ja selle ümbrusele oli siiski äärmiselt ilus ning tuli mõte minna jalgsi Johannesburgi avastama. Võtsime suuna Constitution Hilli poole, kus asub nii buuride 19. sajandi lõpul ehitatud kindlus, mida hiljem kasutati vanglana, kui alates 2004. aastast ka LAVi konstitutsioonikohus. Carltoni keskusest oli sinna vaid 2 km pikkune tee, mis tundus kõndimiseks sobiv distants. Loodetud mõnusast jalutuskäigust kujunes võib-olla reisi kõige šokeerivam elamus, sest nii koledat ja räpast kesklinna polnud me veel oma elu jooksul näinud. Paljude majade alumiste korruste aknad olid sisse pekstud, kõnniteed üles võetud, tänavad olid muutunud turgudeks.

Pargid olid räämas ja neid piiravad aiad maha rebitud. Kindlasti võib mõelda, et mujal Aafrikas või Indias on ju palju vaesemaid ja koledamaid linnu, aga Johannesburgi kesklinna teeb eriliseks see, et kaugelt paistab see kena linnasüdamena ja sellist pilti ei oska turist lihtsalt ette kujutada.

Pärast esimest viit minutit, kui ma veel rõõmsalt ja julgelt oma ­iPhone’iga pilte tegin, jõudis reaalsus meieni ning hakkasime käima käed taskus ja nii kiiresti kui võimalik. Korraks tuli ka väike paanika, et mis siis saab, kui keegi meid ründab. Õnneks läks kõik siiski hästi ja me jõudsime elusalt ja tervelt Constitution Hilli. Terve selle aja jooksul nägime me ühte valgenahalist inimest. See fakt väärib rõhutamist sellepärast, et terves Johannesburgis on valgete osakaal 13% rahvastikust, mis teoorias peaks andma võimaluse valgeid ka kesklinnas kohata. Reaalsuses on aga kõik valged kesklinnast kaugele eemale peletatud ning nad elavad ja töötavad äärelinnades, nagu Rosebank, kus on rahvusvaheliste firmade kontorid, ilusad kaubanduskeskused ja hubased kohvikud. Inimesed saavad rahuliku südamega tänaval jalutada. Rosebankis mälukaotusega üles ärgates võiks arvata, et oled sattunud mõnda Lääne-Euroopa linna. Kontrast Johannesburgi kesklinnaga on üüratu. Meie perenaise Denise’i sõnul olevat veel 20 aastat tagasi olnud Johannesburgi kesklinn samasugune nagu Rosebank praegu. Kuidas on võimalik, et riigi suurima ja rikkaima linna keskus niimoodi getostub? Kas inimestel pole tõesti midagi teha peale kõnniteedelt telliste lahti kangutamise?

Johannesburgi kesklinnas viimase kahekümne aasta jooksul toimunu kinnitab Uberi-juhtide sõnu pingetest valgete ja mustade vahel. LAVi ühiskond on lõhenenud ning apartheidi mõju on veel selgelt tunda. Denise ja ta sugulane Durbanist arvasid muidugi, et me oleme peast täiesti segased, et Johannesburgi kesklinnas jalgsi liikusime, aga seekord risk õigustas end ja võin täie kindlusega öelda, et see oli üks meie reisi eredamaid ja vahetumaid kogemusi. Teist korda me seda enam muidugi ei teeks ja ka kõigil oma tuttavatel soovitaksime kasutada Johannesburgi avastamiseks punast kahekorruselist hop-on hop-off bussi, mis viib turistid turvaliselt ukselt ukseni.