Holland valmistub viimsekspäevaks

Nostradamuse jutustused, 2000. aasta saabudes kinni jooksma pidanud tehnoloogia ja muud vandenõuteooriad – meid kõiki on vähemalt korra pandud kahtlustama maailma lõpu peatset saabumist.

On neidki, keda võimalik maailma lõpp hoiab haardes igapäevaselt. Nad on ettevalmistujad ehk doomsday prepper’id või survivalistid, kes pühendavad suure osa oma elust sellele, et ennast ja oma perekonda apokalüpsise tulekuks valmis seada.

On hiline laupäevapärastlõuna ja päike piilub läbi pilvede, kui ma Utrecht Centraali raudteejaama Almariga kohtuma lähen. Olen tema telefoninumbri salvestanud alias’e „Prepper“ all. Almar modereerib Hollandi kõige aktiivsemat survivalistide Facebooki-külge, kus postitatakse kõigest alates sõjavõimalustest ning lõpetades õpetusega ambude ostmise kohta. Seda lehekülge jälgib pidevalt 350 inimest.

Kui Almarile kirjutan, vastab ta ruttu, kuid ettevaatlikult. Jah, lähemal ajal on tulemas prepperite kokkusaamine, kuid ta ei ole liiga innukas mind kaasa kutsuma. Olin teatavat vastupanu ette aimanud ja teen kõik, et teda oma heades kavatsustes veenda.

Almar saabub elektersinises Toyotas, lehvitades. Inspekteerin tema auto sisemust viimsepäeva lähenemise kontekstis: ühes hoidikus on näha taskunuga, kuid muidu näeb kõik välja tavaline: mõned teekaardid ja pisut rämpsu. Kiirteele pöörates räägib Almar, et tahaks koos oma naise ja lapsega USAsse road-trip’ile minna. Miski ei viita sellele, et ta võiks peljata maailma ootamatut otsasaamist.

Küsin, mida tellitakse kõige rohkem. „Vibusid,“ vastab ta kahtlusteta. „Ka mul endal on üks, lasen seda aeg-ajalt tagaaias. Aga rohkem on see seotud tundega...“

Turundustöö tegemise kõrval peab Almar prepperite veebipoodi. Panen tähele, et kasutades sõna „prepper“ muutub ta hääl vaiksemaks, peaaegu otsekui tunnistades teatavat naeruväärsust, mis prepperite kultuurile on omistatud.

Küsin, mida tellitakse kõige rohkem. „Vibusid,“ vastab ta kahtlusteta. „Ka mul endal on üks, lasen seda aeg-ajalt tagaaias. Aga rohkem on see seotud tundega...“

Ta keskendub hetkeks autole, mis meist mööda kiirustab, ja jätkab siis: „Ma arvan, et see on seotud turvalisustundega. Enamikul meist ei ole tulirelva. Kui midagi juhtub, siis saan ma oma pere eest vähemalt mõned nädalad hoolitseda. See on rohkem, kui enamik öelda saab.“

Ja ta jätkab pärast pausi: „Paljud inimesed arvavad, et prepperid tahavad maailmalõppu. Kuid see pole üldse nii.“

Kui kiirteelt alla keerame, küsin Almarilt, mida ta kardab. Ja Almar naerab. „Seda küsitakse sageli. Ei, ma ei arva, et planeet kuhugi kaoks. Aga kui ma näen internetis videoid, kuidas noored poisid üksteist lihtsalt naljapärast oimetuks taovad, siis teeb mulle muret see, millisteks me oleme muutunud. Ma arvan, et me oleme kolmanda maailmasõja serval.“

Jätkame mööda külavaheteed. Läbi allakeeratud akende lendleb sisse tolmu. Lõpuks peatub meie ees väike veoauto, mille uks avaneb ulja hooga ning pikk noor mees astub meile lähemale. Tema rohelised riided annavad talle peaaegu jahimehe väljanägemise, sellal kui põsed on uskumatult roosad. Ta surub käe puusa, millel ripub nahkrihmaga kinnitatult suur nuga. „Hüpake küüti,“ ütleb ta, „kui soovi on.“