“Mida ma teen siin, üksi võõral maal põlevas linnas? Mis elu ma elan?” mõtlesin, kui takso kihutas piki tühja kiirteed linna poole. Taevasse kerkisid kümned suitsusambad. “Not good, not good,” ohkis taksojuht ja vangutas mulle naeratades pead. Tailased naeratavad, kui tunnevad piinlikkust, häbi või ehmatust. “Paljud tänavad on suletud ja meil kadus elekter ära, sõidan Hua Hini, tule ka,” piiksus sõnum Cathylt, mu ameeriklannast sõbrannalt. “Kas maandusid, mis toimub, tule kohe sealt hullumajast ära Pattayale,” helistas kaasmaalane Innar seejärel.

Maikuu keskel, kui läbirääki­mised punastega olid ummikusse jõudnud, ei olnud Tai valitsusel muud teed kui jõuga demonstrandid linnast välja saata. Seda enam, et elu pidi ­vihmaperioodi alguseks normaliseeruma, kesklinna kümned koolid alustasid pärast suvevaheaega uut õppeaastat, kuid lapsi ei saanud ju ohutsooni saata. Bangkoki keskus oli märtsikuust saadik halvatud: suletud oli paarkümmend hotelli ja kümmekond kaubama­ja, väiksematest äridest rääkimata; punasärklased olid end barri­kadeerinud kesktänavaile ning nõudsid ei vähem ega rohkem kui demokraadist ­peaministri Abhisit Vejjajiva valitsuse tagasi­astumist ning kohest uute valimiste korraldamist. Kes ­vähegi on jälginud Tai viimase kümne aasta sündmusi, teab, et praeguse valimiskorraga võidab alati see, keda valivad Kirde- ja Põhja Tai elanikud, ehk praegune tagaotsitav ja asüülis end varjav endine peaminister Thaksin Shinawatra.

Viimane on überpunasärklane, kes punase värvi kaudu flirdib nii oma Hiina päritolu kui ka “rõhutute ja vaeste” teemaga, on ju tema poolehoidjate loosungite hulgas mitmeid kommunistlikke ja maoistlikke “ülemklasside võimu” vastaseid hüüdeid. Kusjuures nii neid näivalt vasakpoolseid loosungeid kui kogu nende tegevust iseloomustab tigedus, sallimatus, kaose, terrori ja hirmu levitamise tahe.

Tigedus iseloomustas punasärklasi ka facebookis. Seal käis ideoloogiline võitlus, kus ühel pool pime proletaarne ­klassiviha (halloo – praegu on 2010, mitte 1910!) ning teisel pool rahulik, kompromissi otsiv ning heatahtlik selgitustöö ning arutelu. Rindejoon läks mõnikord päris teravaks, kustutasin isegi oma sõprade hulgast ühe inglase ja ühe soomlase, kelle punast viha ma ei tahtnud enam taluda.

Ega läänlased oma romantilist rõhutute kaitsja ellusuhtumist ainult Facebookis promo. Youtube on täis videosid nüüdseks juba arreteeritud austraallasest Conor David Purcellist ja britist Jeff Savage’ist, kes, punasärk seljas, püünel kiitlesid, et lähevad kohe linna põletama. Uskumatu, kuidas tänapäeval leidub läänlasi, kes tahavad romantilist robinhoodlust oma reisisihtkohtades kinnisilmi levitada.

Mu sõprade hulgas on tailasi, kes tunnevad punasärklaste vastu sümpaatiat, ka nemad on Tai marginaalsematest rahvakildudest, mitte traditsioonilisest Kesk-Tai aadel-, farmer- ja kaupmeesrahvast pärit, nad tunnetavad etnilis-rassilist diskrimineerimist ning võrdsete võimaluste piiratust. Kuid nad ei arva, et põletades ning kaasinimesi terroriseerides tuleb õiglus, nende kurvad facebooki sõnavõtud kutsuvad üles ühtsusele, koostööle, arusaamisele, üksteisega rääkimisele.

Ühtsusele kutsuvad metoodiliselt meedias üles ka noored Tai popmaastiku iidolid, bangkoklased, loomulikult. Linlased on õnnelikud ja rahul, et paarikuine terror lõppes suhteliselt veretult, kuid tailaste südames on suur haav, selge on, et rahvas on lõhenenud. Lihtsaid lahendusi ees ei ole, juunikuus 2010 loodavad tailased, et rahvas hoiab ühte ja suudab hea valitsemise teel lahendada kunagi ka kurtjate mured. Kuigi kindlustusfirmad ei näe ööl ega päeval vahet, on juba arendajad lubanud, et tuhast kerkib uus ja ilusam Bangkok. Tai Turismiamet pööritab täiel tuuril ning linnas käib endine elu – pöörane, eksootiline “one night in Bangkok!”.

Sel 19. mai õhtupoolikul koju jõudes polnud mul aega isegi kasside kaebusi kuulata, tormasin poodi süüa ostma, sest kella kaheksast algas öise liikumiskeeluga komandanditund. Facebook muutus sel ajal eriti asendamatuks suhtluskohaks – tühjade ja vaiksete tänavatega Bangkok elas oma elu edasi seal, kuid inimestevahelises suhtluses toimus märkimisväärne murrang. Nimelt niisama teretuttavad muutusid sõpradeks ja muidu sõbrad muutusid tõesti lähedasteks. “No maitea, ta tõeliselt rõõmustab mind nähes,” taban end viimastel nädalatel mõtlemas, kui keegi mind taas kohates kallistab.